Soojatootja selgitab, miks toasooja hind kõigub

Soojuse hind on teema, mis muutub aktuaalseks igal aastal koos ilmade jahenemisega. Eesti üks suuremaid soojusetootjaid Adven Eesti selgitab, kuidas kujuneb soojuse hind ja miks see üles-alla kõigub.

Toasooja vajavad kõik Eesti elanikud ning kütteperioodil võivad soojuskulud moodustada olulise osa leibkonna eelarvest. Kuigi tarbijatele paistab energia hind sageli liiga kõrge, ei ole tootjatel tegelikult õigust hinda oma äranägemise järgi kontrollimatult tõsta. Hind peab olema põhjendatud ning sellel hoitakse silma peal.

Soojuse hind on kulupõhine. Iga soojatootja esitab konkurentsiametile andmed selle kohta, milliseid kulutusi ta tootmiseks teeb. Sellest lähtuvalt määrab amet piirhinna, millega ettevõte tohib soojust kliendile müüa.

Kui soojusettevõtte kulutused tootmiseks muutuvad rohkem kui 5%, peab ettevõte taotlema piirhinna muutmist. Sealjuures hoiab konkurentsiamet silma peal, et ükski tootja ei teeniks hädavajaliku teenuse müügilt põhjendamatult suurt kasumit.

Kõige enam mõjutab soojuse lõpphinda kütuse hinna kõikumine. See tähendab, et kui muutub näiteks maagaasi, kütteõli või biomassi hind, mida soojusettevõtted tootmiseks kasutavad, siis varem või hiljem väljendub see ka kliendile esitataval arvel.

Kütuse hinna valemid on keerulised ja sõltuvad kaudselt maailmamajanduse üldisest olukorrast. Nii näiteks muutub maagaasi hind siis, kui langeb või tõuseb nafta hind maailmaturul ning kui USA dollari ja euro kurss kõigub.

Need mõjud ei kajastu energia hinnas kohe. Kütteõli hinnatõusu või -languse jõudmine toasooja hinda võtab ligikaudu üheksa kuud. Pikaajaliselt soodsa ja vähese hinnakõikumisega kütusena on end enim tõestanud puiduhake. Kütuse kõrval mõjutavad soojuse piirhinda vähemal määral ka tootmise, soojuse jaotamise ja müügiga seotud püsikulud ja efektiivsus.

Kuna erinevad tootjad kasutavad erinevat kütust ja tootmisseadmeid ning samuti tehakse erineva suurusega investeeringuid seadmetesse, kehtibki igas piirkonnas erinev piirhind. Seda mõjutavad ka näiteks majade paiknemise tihedus ja võrkude soojapidavus ning sellega seotud kaod.

Seetõttu võib näiteks ka kahe erinevas asulas asuva sarnase maja küttekulu oluliselt erineda, kui need paiknevad erinevas kaugküttepiirkonnas. Hinnaerinevused võivad olla küllaltki suured.

Nii näiteks on praegu kõige odavam hind Narva piirkonnas, kus tarbijatele maksab soojus vaid 29,65 eurot MWh kohta, kuna tootmisel kasutatakse suure elektrijaama jääksoojust. Samas on kallimates piirkondades soojuse hind sellega võrreldes pea kahekordne.

Soojuse hinna kohta levib ka mitmeid müüte. Näiteks on levinud uskumus, et kaugküte on kallis ja vanamoodne lahendus. Tegelikult ei ole see sugugi nii.

Kaasaegsed katlamajad ja koostootmisjaamad koos renoveeritud torustikuga suudavad pakkuda tänu efektiivsele tootmisele vägagi konkurentsivõimelist hinda. Investeeringud on aga energeetikas kallid ja Eestis on mitmeid piirkondi, kus pole neid siiani suudetud teha.

Paljud kaugküttekatlamajad ja -võrgud on rajatud väga ammu ja toimivad kallistel fossiilsetel kütustel. Sellised ebaefektiivsed soojusallikad ja suurte kadudega võrgud tähendavad tõesti kõrget soojuse hinda kogu kaugküttepiirkonnas.

Samas on paljud piirkonnad asunud oma soojusmajandust üle vaatama ning koostöös soojusettevõtetega ollakse toetuste najal rajamas kaasaegseid katlamaju ja renoveerimas võrke soojapidavamaks. Neis piirkondades on toodetav energia igati konkurentsivõimelise hinnaga, jäädes näiteks elektril põhinevast küttest ligi kaks korda soodsamaks.