Valge ristik on kõige vastuolulisem murutaim. Kas ta rikub või kaunistab muru?

Mõned aiaomanikud vihkavad valget ristikut ja peavad muruumbrohuks. Teised armastavad teda ega kujuta kodumuru ristikuta ettegi.

Üks võimalikke muru definitsioone Sulev Nurme ja Nele Nuti koostatud “Pargiterminite seletussõnaraamatust” ütleb: “Muru on põhiliselt mitmeaastaste mesofüütsete (keskmise niiskusnõudlikkusega) madalakasvuliste kõrreliste tihe kooslus, mida hoitakse korrapärase niitmisega ühtlaselt madalana.” Seda mõiste seletust hooletult lugedes jääb mulje, et ristikul pole murus tõesti kohta, kuid õnneks jätab sõna “peamiselt” väikese augu ka sellele sümpaatsele taimele.

Enne kui selektiivsed herbitsiidid 1950. aastatel tavakasutusse jõudsid, oli valge ristik pea kõikide muruplatside lahutamatu koostisosa.

Valgel ristikul on tegelikult terve rida häid omadusi. Ristik on vastupidav, ta kasvab peaaegu igasugusel mullal, ei vaja kuigi sagedast niitmist ning päris kindlasti ei hooli ta väetamisest. Nagu enamikul liblikõielistest taimedest, on ka valge ristiku juurtel mügarbakterid, mis on suutelised siduma õhulämmastikku ja sel viisil toidab ristik ära enda ning varustab lisalämmastikuga ka mulda.