Koigi - mõis, kus valitsesid kindlakäelised peremehed
Koigi mõisas on alati olnud pikalt kindel peremees, kes elu edasi viib. Nii oli see juba Grünewaldtide ajal.
“Loosimine! Ega muud nõu ole!” ütles leskproua Anna Christina von Grünewaldt 1823. aasta kevadel otsustavalt. Et asi igapidi aus oleks, palus ta appi tuua mõne lapse. Kui maanõuniku väike tütar Josephine O’Rourke ehmunult mõisaproua palge ette ilmus, sai ta ebatavalise ülesande: loosida proua nelja poja vahel välja isa pärand – pärusmõis Koigi, väiksemad Huuksi ja Laimetsa mõis ning kopsakas summa pangakontol.
Anna Christina von Grünewaldt, sündinud Kursell, oli pikalt pead vaevanud, aga paremat lahendust ta ei leidnud.
Suur pere ja mõis võtsid proualt jõu ning lesepõlves otsis ta järjest enam abi jumalalt. Noorelt oli just tema toonud tõsiste põllumeeste mõisa vaimsust ja sära. Koigis tegutses isegi kapell! Toapoiss Gustav puhus esimest klarnetit, koerapoiss Juhan teist ja tisler Ado fagotti. Hiljem tuli juurde veel kaks sarvepuhujat – kutsar Joosep ja väike Jüri.
Suvel mängiti pargis sonaate ja tantsumuusikat. Peres kasvas seitse last ja noorte tantsuõhtuid oli tihti.
Koiki 1771. aastal ehitatud baroki- ja varaklassitsismi mõjudega ühekorruseline kivihäärber oli algul nii seest kui väljast tagasihoidlik. “Mitte ühtki mahagonist mööblitükki, tapeeti ega lühtrit, mitte ühtki värvitud põrandat, parketist rääkimata.” Nii on meenutanud lapsepõlvekodu paari vanim poeg Johann Engelbrecht. Alles 1812. aastal lõppenud ümberehitusega sai maja juurde segmentviiludega külgtiivad ja edukale mõisale kohase esinduslikkuse.
Johann Engelbrechti meenutab isa kui kõva töö- ja ärimeest, kes oskas tulu saada ka hobustest. Kui härra kord haige oli, palus ta hobuse isegi tuppa tuua, et naabriga paremini kaupa teha.
Maad parandades laskis Johann Georg kaevata suure kuivenduskraavi. Imavere mõisnik kiitis tööd vaadates, et kraav on lai nagu Neeva jõgi. Sellest peale jäigi kraav Neevaks.
Anna Christina korraldatud loosi tahtel päris Koigi mõisa paari kolmas poeg Otto Magnus von Grünewaldt.
20 poissi pööningul
“Miks just mina pidin sinna auku kukkuma? Koigi on mu õpingute haud,” võis mõelda Pariisi ülikooli studiosus Otto Magnus Grünewaldt pärimisteadet saades. Ta lootis hoopis raha, et nautida tudengiaastaid ja Pariisi pillerkaari.
Otto Magnusele meeldis joonistada, kergelt tuli välja ka kirjatöö. Noorhärrat paelus maailm: ta oli õppinud Peterburis, Tartus, Göttingenis ja Bonnis. Koigis ootas põllumehe hallivõitu töö.
Ometi jõudis ta oma pika elu jooksul (1801–1890) palju. Tema haardest jätkus lastekasvatusele, kirjandusele ja kogu Eesti põllumajandusele.
1836. aasta hilissügisel jõuds plaanvankri ja kahe tütrega mõisa vanem leskmees, teoloog Mosiszig. Ta õpetas poistele usuõpetust, keeli ja ajalugu, üks tütar andis klaveritunde. Koolitöö käis pööningukorrusel, kuhu olid selle jaoks sätitud klassi- ja magamistoad. Geograafia- ja matemaatikaõpetaja oli härra Wetterstrand.
“Vene keelt õppisime ühelt errulastud allohvitserilt. Grammaatika jäi mehe osaks, kes pidas isa majapidamisraamatuid. Seda isikut kasutasime sageli vallatute nöökamiste märklauana,” tunnistab Georg Otto.
Koigi kodukoolis käisid ka Georg von Lilienfeldt, neli venda Engelhardti, kaks Maydelli, parun Wilhelm Wrangell, Karl Ernst von Baeri poeg, ja ka tulevane skulptuuriprofessor Aleksander von Bock, kes õpetas Peterburis Weizenbergi ja Adamsoni. Kodukoolis õppinud perepojad aga pälvisid doktorikraade nii meditsiini, juura kui bioloogia vallas.
Juba Otto Magnuse vanaisa pidas haridust vajalikuks ka külalastele. Pojapoeg asutas koos naabermõisnikega Atastesse külakoolmeistrite seminari, mis tegutses 1837.–1854. aastani.
Mõisa majandades kasutas Otto Magnus ära õpitu ja maailmas nähtu. Koigi põldudel seati sisse mitmeväljasüsteem, rajati kultuurrohumaid, kuivendati soid, toodi meriinolambad ja avati meierei. Mõisavalitseja palgati Saksamaalt, eestlastest töölisi aga saadeti sinna õppima.
1839. aastal oli Koigi härra üks Eestimaa Põllumajanduse Ühingu asutajaid. Oma ideid tutvustas härra ka ajakirjanduses.
Nõnda muutis lõbujanune Pariisi üliõpilane mõisa, mille tema vanaisa Johann Adam oli 1757. aastal osalt ostnud ja osalt kaasavarana saanud rikast Mäo preilit kosides, poole sajandiga üheks paremaks majapidamiseks Eesti- ja Liivimaal.
Neeva põleb!
65aastaselt võitis lesestunud härra oma ilusate armastuskirjadega noore ameeriklanna Julie Rössiteri südame. Pärast luksuslikku Londonis peetud laulatust ei soovinud Otto Magnus enam ise mõisa majandada. Poegadest sobis isa arvates põllumeheks kõige paremini kuues, ja pärusmõis jäigi Johann Georg Ernstile (1835–1901).
Tema edendas mustermajapidamises karja- ja hobusekasvatust. Põllumajanduühingu esimees oli ta 1886–1893. Sel ajal asutati Eestimaa meiereiühing, hoogu kogusid tõuaretus ning või- ja juustueksport. Ametisse seati meiereiinstruktorid, ka Koigis uuendati meiereid ja viinavabrikut.
Mõisaelu on kirjeldanud Georg Ernsti vennapoeg Otto Moritz oma üliõpilasaastate mälestustes. Tartus nautis Otto täiel rinnal tudengielu, kui oli vaja aga eksamiteks õppida, sõitis ta onu rahulikku mõisa, käis jahil ja pakkus seltsi haigete kopsudega onupojale.
“Onu Georg ja tädi Elsbet otsustasid ta kodus terveks ravida. Sellise katse sai ette võtta vaid nii tasakaalukalt tempereeritud kodus, nagu seda oli Koigi. Haigele sisustati päikeseline lõunapoolne tuba, mis varustati aeglaselt pöörlevate ventilaatoritega, mis takistasid tuuletõmmet, kuid võimaldasid värske õhu juurdevoolu. Arved kosus juba pärast esimest kodus veedetud talve.
Otto mälestustes oli Koigi üks Eestimaa ilusamaid mõisu.
“Meie vanaisa pärandas selle õiges äratundmises just onu Georgile /---/, kel olid kõik silmapaistvale põllumehele vajalikud omadused... Onu Georgi suursugune, usaldust sisendav isiksus ning heatahtlik, igaühe vastu õiglane käitumine olid põhjuseks, miks temast pidasid väga lugu nii teised mõisnikud kui ka talupojad.”
1895. aasta kevadel oli Koigi mõisas suur tulekahju.
Õnnetust on kirjeldanud mõisatööline Jaan Luisk. “Viinamonopoli kehtestamine jättis mõisale kätte suured tagavarad. Need ei mahtunud enam viinakeldrisse ja 42 aami pandi küüni. Jüripäeva öösel läksid ära kolivad moonamehed küüni aame puurima, et saaks teenistuslõpu liiku. Hooletust tulega ümberkäimisest piiritus süttis ja plahvatas, lühikese ajaga oli kogu mõis tulemeres. Kannatada said kõik hooned peale härrastemaja. Põlev piiritus jooksis isegi Neevasse. Moonamehed põgenesid ja mõisnik ei julgenud neile karistust nõuda, sest kartis ise karistust piirituse hooletu hoidmise eest.”
Ka viimane Koigi härra Otto Johann Werner Grünewaldt oli tubli ja austatud. Tema pani rõhku lambakasvatusele. 1910–1911 olnud Koigi mõisas 5000 ja Prandis 3000 lammast. Nende pesemiseks kaevati tiigid ja pärast pesu saadeti lambad ristikupõllule kuivama. Tee sinna oli ära kastetud, et pestud lambad tolmuseks ei saaks.
Härrased olnud lahked ja sõbralikud. Proua Liisbet tohterdas ka töölisi. Nende lastele oli kool. Jõulupuul jagati mänguasju, komme, õunu, saia ja präänikuid. Emilie Luisk sai näiteks pool naela villast lõnga ja väikese nuku.
Rästik koolitrepil
1920. aastal paigutati mõisahäärberisse kool. Esialgu jaotati mõisamaja pikuti pooleks ja kool sai ainult rohuaia poolse osa. Võtmeid õpetajatele aga ei antud ja see tõi kaasa palju sekeldusi.
Esimesel päevadel keeras mõisaproua uksed lukku. Jant kestis kaks nädalat. Siis kutsuti abiks konstaabel. Töömehed murdsid uksed lahti ja hakkasid koolikraami sisse tassima.
“Härra oli rahulik ega takistanud kolimist. Proua oli aga väga närviline, käis ringi, pahandas ja ajas uudishimulikke lapsi kepiga taga,” on meenutanud õpetaja Marta Lilium.
Õpetajad tahtsid koolitööga alustada, endised moonakad ei julgenud oma lapsi aga veel kooli saata.
“Oma töölised kartsid mõisahärrat. Lõpuks oli Kroonbergi Villem julge mees, tuli hobusega ja kolis meid mõisa. Korteriks sai meile sakste magamise tuba, internaadi lastele jäi kõrvaltuba. Proua oli väga vihane ja käis kogu aeg kepiga õpilaste järel. Kui juhtus väljas lähedale, siis sõimas: “Kas teil häbi ei ole – talurahva lapsed tulevad herrastemajja!” Noorhärra Aksel viskas meie aknasse kivi ja teine kord tõi trepi peale rästiku.”
Hoolimata mõisaproua vastuseisust, püsib kool mõisas tänini.
Euroopa Liidu ja Norra abi
Koigi häärberi esifassaad jääb teelise meelde katuseharjani kõrguva ja kolmnurkse viiluga keskosa ja segmentviiludega külgrisaliitidega. Peaust raamib neljale toskaana sambale toetuv madal portikus. Eelmise sajandi algul oli sammaste ees veel puidust palkon.
1960ndail sai kool juurdeehituse: õnneks lisati see parempoolsele tiivale tagasiastega, uus osa ei hakka puude varjus väga silma.
Maja tagaküljel kaunistavad keskrisaliidi vahevööd girlandid ja rosetid, mis pärast äsjast renoveerimist ilusti välja paistavad.
Hoone keskel paiknevad saal ja avar fuajee. Mitmes ruumis on alles ilusad rokokoo-voolisega siseuksed. Säilinud on ka vanu aknaid, karniise jm. Maja korrastati natukehaaval 1990ndail.
Mõisakooli renoveerimiseks anti 15 miljonit. 15% omaosaluse jaoks võttis vald laenu. 17,5 miljoni sisse mahtus ära ka katusevahetus.
“Esimesel korrusel polnud põrandaidki, teisel liiguti mööda taladele toetatud lauajuppe,” meenutab direktor Arvo Kangas remondiaega.
Nüüd on valge-, halli- ja helekollasetooniline koolimaja väga kena. Tänuväärsete uuendustena nimetab direktor keskkütet ja avarat põrandaküttega garderoobi. Saali moodullava saab kiiresti kokku korjata, kui vaja on suuremat ruumi.
Pööningukorral sai kool juurde lausa 600 ruutmeetrit. Et ruume paremini kasutada, avati trepp, mis oli aastakümneid seinte vahel peidus. Ülakorral on inglise keele, kunsti-, käsitöö- ja arvutiklass. Kunstiklassi keskel on alles mantelkorstna müürid. Teise ruumi põrandast paistab aga kõva klaasi alt jupike võimsat laetala. Uued on ka ülemise korruse raamatukoguruumid ja Interneti-tuba.
Suurimaid üllatusi avastasid restauraatorid kahest esimese korruse klassitoast. Ühes ruumis varjasid värvikihid vana tahveldist ja maalitud seinaportet, teises klassis avanesid seina- ja laemaalingud. Selles toas on nüüd muuseum.
Mõisakooli saab nüüd hästi kasutada ka kultuurikeskusena. Viimastel kuudel ongi siin olnud mitu klassikakontserti ning peetud vallaüritusi. Saali ja esimese korruse vasku tiiva saab ürituste ajaks koolitööst eraldada.
Mõisaansambel ja park
Lisaks häärberile ja uhkele XIX sajandi lõpul ehitatud neogooti stiilis meiereile on Koigis mõisahooneist alles veel valitsejamaja, aednikumaja, tõllakuur ja hobusetall. Astmikfrontooni ja kellatorniga meierei siluett ehib sümbolina valla vappi.
XVIII sajandi lõpul rajati barokkstiilis aed, XIX sajandil täiendati seda vabastiilis puistuga. Korrapärane pargiosa oli algul müüriga ümbritsetud ja paiknes peahoone taga, siiani on säilinud kaks ristkülikukujulist tiiki. Omal ajal olid tiikide ääres paviljon ja jalutusrajad, tiikide taga platsil mängis orkester ja tantsiti.
Vabakujuline pargiosa jääb peahoonest edelasse. Palju on harilikku tamme ja vahtraid, 15,4ha pargis on määratud 49 puittaimeliiki, võõrliike on 33. Haruldusi esindavad kaks halli pähklipuud, altai sinienelad ja varajane veigela. Kõige jämedam tamm kasvab koolimaja ja aednikumaja vahel.
Ennistustööde II etapina on kavas korrastada säilinud kõrvalhooned, park ja tiigid.
