Puraviku tuuleveski müüride vahel podiseb tegus sepapada

Raplamaal Valtu aleviku keskuse juures üle lageda põllu seisab paarisaja aasta vanune tuuleveski. Meenutab justkui mingit seent. Muidugi, puravikku. See ongi Puraviku tuuleveski.

Kuid selles veskis ei toimeta möldrid, nagu ehk arvata võiks. Puraviku tuuleveskis on endale mõnusa pesa sisse seadnud sepad. Kaks sama kandi meest – Lauri Laiapea Raplast ja Harri Riim Valtust, kes tosinkond aastat tagasi sinna oma sepapaja rajasid ja nüüd lasevadki ennast kutsuda veskiseppadeks.

Ajalooline veski ühendab iidse ameti

Maaleht jõuab Puraviku tuuleveski sepikotta kümmekond minutit enne keskpäeva ja suuremat juttu me üles võtta ei jõua. Veskiseppade – neid on kokku tegelikult neli, mõne aasta eest liitusid toonaste õpipoistena Raido ja Tauri – päevaplaan ütleb, et on aeg lõunale minna.

Saagu nii, teeme seda meiegi ja oleme tunni pärast tagasi. Sepad on olnud kiiremad, ääsil lõõmab juba tuli, kostab iseloomulikke kõlksatusi, Raido keevitab kokku massiivsest sepisrauast detaile, millest peab saama riiul küttepuude hoidmiseks.

Sepaks saab õppida Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis, sealt tulid omal ajal Puraviku tuuleveskisse õpipoisteks ka Raido ja Tauri, kellest praeguseks on saanud juba oskajad töömehed.

Veski ametlik ehitusaasta on 1815, see daatum on märgitud nii ehitise tuulelipule kui ka veski paekiviseina müüritud graniittahvlile, mis muu hulgas ütleb, et tegu on muinsuskaitselise arhitektuurimälestisega. Asjaolu, millest Lauril ega Harril 2003. aastal selle omanikeks saades ning viimase kümmekonna aasta vältel üsna käest ära lastud veskihoonet korrastama asudes õrna aimugi ei olnud.

Nii Lauri kui Harri alustasid oma töömehepõlve sepana Valtus, otse tee ääres paikneva Alvar Heiste sepikojas, kes oma ringkonnas ehk enamgi tuntud kõva kalamehe kui sepana. Palgatööd sai rabatud mitu aastat, kuigi aeg-ajalt tuli meeste vahel ikka jutuks, et äkki aitab teisele mehele raha teenimisest ja peaks midagi omaette tegema hakkama.

Esialgu see aga jutuks jäigi. Kuni ühel kenal päeval, Heiste juures teelauas istudes võttis Lauri asja taas ette: “Sa muudkui räägid ja räägid, aga teeme siis lõpuks ära.” – “Aga no teeme,” tuli kiire vastus.

Alguses oli meestel ettekujutus, et ühe sepikoja õige ja ainuvõimalik koht on kusagil töökojanurgas. Aga sellist vaba kohta ei teatud ümbruskonnas olevat. Kumb meestest täpselt pilgu üle põllu kaugusesse suunas, ei mäleta praegu enam keegi, aga igatahes paistis tuuleveski puravikukuppel aknasse kenasti kätte. Ja lambikesed hakkasid vilkuma.

Kõik geniaalne on alguses hullus

Veski oligi müügis. Omanik oli kunagise kolhoosiesimehe järeltulija ning pikka kauplemist ei olnud – tuuleveski läks kaubaks tolleaegse ühetoalise korteri hinnaga, üksjagu alla 100 000 krooni. Olid ajad.

Esimest korda mindi veski juurde tööriistadega 2004. aasta varakevadel, ent siis ei saanud töötegemisest veel suuremat asja – maa oli külmunud, aga vaja oli kaevata. Võttis kuus kuud prahi väljarookimiseks ja veski juurdeehituse taastamiseks, sepapaja inventari paikasättimiseks, enne kui saabus aeg, mil vastses sepikojas valmis esimene nael.

“Kindlasti on see nael kusagil alles,” kinnitab Lauri. “Lihtsalt momendil ei tule täpselt meelde, kus.” Sest sepatöö ja sepikoja arendamine on olnud Lauri ja Harri äri sisu ning mõte algusest peale. Kõik, mis nüüdseks selle ümber koondatud, on n-ö lisategevus, boonus külastajatele, meelelahutus, vaheldus, kui soovite.

Veskit taastama asudes ei maininud mehed seda oma tööandjale, ent kaua sa sellist asja ikka enda teada pead – Heiste sepikojast veskini ju peaaegu silmside olemas. Lauri ütleb tagantjärele, et mingit tüli üles ei kistud, mindi lihtsalt laiali, ja kogu lugu.

Kui juba veski sepikoja osa oli katuse all ja seinad sirgeks aetud, tuli ehitustandrile üllatus. Saabus see ühe maakonnalinnast tulnud naisterahva näol, kes osutus muinsuskaitseametnikuks. Sõnum oli lihtne ja selge: “Toredad mehed, et vana veski taastamise ette võtsite, aga päris nii need asjad siiski ei käi.”

Tuli teha projekt, ajada asju seadusetähe järgi, aga suuremat pidurit see Lauri ja Harri tegemistele ja eesmärgikindlusele ei tõmmanud. Aja jooksul on seitsmekorruselise veski paekivimüürid korrastatud, katus vihma- ja lumekindlaks tehtud, rajatud rõdu, trepid jmt. Juba lähema paari aasta vältel on meestel plaanis asutada veski kõrgematele korrustele ajalooliste separiistade muuseum.

Sepp ja korstnapühkija – õnnetoojad mõlemad

Alustades oli kõigepealt vaja luua mingisugune kogus n-ö päris enda mudeleid – tüüplahendustega peamiselt laiatarbekauba ja suveniiride kildkonda liigituvat kraami, mida saaks inimestele müügiks pakkuda. Ja kuigi tänini on veskiseppade peamine leiva lauale toov tegevusala ikkagi eritellimuste täitmine, on tagaruumis asuv pikk laud täis ka hinnalipikutega varustatud n-ö valmistooteid.

Kunagi oli Puraviku tuuleveski sepapajas valminud kraam saadaval ka Tallinnas Raekoja platsil asuvas meenepoes, ent see läks müüki ja praegu puudubki toodangul kindel müügikoht. Lauri nendib, et seda oleks väga vaja, annaks müügile palju juurde. Eriti talviti, kui tellimustööd vähem. Suvistel laatadel veskisepad ei käi. Kunagi käidi, aga üsna kiiresti sai selgeks, et sügavat mõtet sel pole, pigem tekitab kulu kui tõstab tulu. Praegu ongi Lauri jutu järgi nõnda, et kõik teavad Valtus asuvat tuuleveskit, aga vaid vähestel on aimu, et seal tegutseb vahva sepikoda, kus tehakse küll mehist tööd, ent mille uksed külalistele alati lahkelt avatud.

Aastaid tagasi, kui Raplamaal avati soomlaste Saarioineni tehas, väisas Puraviku tuuleveski sepikoda ka president Toomas Hendrik Ilves. Sündmust meenutab raamitud pilt sepikoja tagaruumi seinal.

Et oma tegevusele seppadena lisaväärtust ehk liha luudele kasvatada, on tuuleveskis hakatud tegelema firma-, pulma- ja sünnipäevapidude ning seminaride korraldamisega. Teisele korrusele sisustatud pika lauaga olenguruum mahutab lahedalt tosinkond inimest, aga “alles eile registreerisin siia 24 inimesest koosneva grupi”, räägib Lauri Laiapea.

Pulmalistele sepistatakse asjaosaliste pilkude all meenemünt, kuhu peigmeest-pruuti vermivad oma käega enda nimed. Kes hoiab selle mälestuseks, aga eelmisel suvel sõitis noorpaar sellega Tuhalasse ja viskas mündi nõiakaevu. Igaühel omad tavad – kes lukustab oma õnne tabalukuga kusagile sillapiirde külge, kes taob selle raskesse rauda...

Muide – olgu öeldud, et pulmi pidades veskiseppade juurest läbi käimine pole mingi elitaarne lõbu, sest kogu pooletunnine programm läheb maksma ehk 130 eurot. Summa, mis korraliku pulmapeo pidamise kulude juures on sisuliselt mitte midagi.

Sepatöö on igal juhul looming

Kuuldused Puraviku tuuleveski seppadest levivad nagu rahvaluule – suust suhu ja kõrvast kõrva. Mõne aasta eest korraldati veskis poissmeesteõhtu ja seltskonna soov oli tellida tulevasele peiupoisile sepatööna valminud dildo. Tegu sai tehtud, nalja nabani – ja siis saabus veskisse lühikese aja jooksul veel kolm sellise sooviga gruppi.

Olgu tegu millise peoga tahes, hetkedest sepikojas saab seltskond kindlasti kustumatu elamuse, mälestuse mõneti äraspidisest olustikust, milles sai viibitud.

Nii on veskis vändatud üht Inglise tuntud tõsielu-telesarja, seal on tehtud reklaamklipp Veski Mati toodetele, viljeldakse koostööd käsitöölistega.

Sepatöö, iseäranis tellimuspõhine töö on otsast otsani loominguline – pole kaht ühesugust sepist, on sarnaseid, aga mitte täpselt identseid sepapajast tulnud asju. Kindlasti on tarvis teadmisi mehaanikast, sest keerulisemad detailid – aknasulgurid, ukseriivid jne – tuleb mitmest tükist kokku sobitada ja tagada, et need kasutaja juures ka töötaksid.

Lauri räägib, et teinekord tuleb sepikotta klient ja ütleb vaid seda, et nii- ja naasugusele persoonile oleks tarvis omanäolist ja samas isikupärast kingitust. Olgu selleks siis meene Slovakkia suursaadikule, vidin mingi riituse läbiviimiseks või mõne konkursi võitja auhind.

“Teinekord õnnestub sedasi teoks teha mõte, mis juba aastaid peas keerelnud, ent millele seni pole olnud määratud materialiseeruda,” kirjeldab Lauri asja loomingulist poolt. “Erinäoline kingitus saab sellest igal juhul.”

Tuleb tunnistada, et ega kõik ole kuld, mis hiilgab. Nii toimetavad ka veskisepad ärilises mõttes teinekord enda kahjuks ja ka 12 aasta sisse jääb paremaid ning eks halvemaidki aegu. Võib-olla ka sellepärast, et alguses osati Puraviku tuuleveski sepikojas vaid väikeselt mõelda. Nüüd mõeldakse suurelt, see lisab enesekindlust ja on edu võti.

“Ma ikka taban ennast mõttelt, et kui me masuajal ellu jäime, ju siis oleme õigel teel,” võtab Lauri Laiapea veskiseppade ärifilosoofia kokku.

Puraviku tuuleveski ja sepikoda

- Nn Hollandi tüüpi tuuleveski on rajatud 1815. aastal.

- Muinsuskaitseliselt on tegu mõisaansamblisse kuuluva suure tuuliku suurepärase näitega.

- Legend räägib, et veskist minevat kohta, kus omal ajal seisis Valtu mõis, maa-alune käik – juhuks kui talupojad peaksid mõisnikul jalgealuse tuliseks kütma. Siiani pole käiku leitud.

- Teine legend räägib, et kõigepealt ehitatud puidust veski mõni­sada meetrit kaugemale põllusaarele. Kuid seal polnud piisavalt tuult, veski võetud koost lahti ja toodud praegusesse asukohta.

- Puraviku tuuleveskis on mõnda aega elanud sinna sõja eest pakku läinud skulptor Otto Rannamäe (1917–2013). Sündmust meenutavad kaks temast maha jäänud väikest kivikujukest.

- Seal on toimetanud ka Eesti sepakunsti taasloojaks nimetatud Ülo Sepp (1925–2005), keda Alvar Heiste peab oma õpetajaks ja kes käis ka Puraviku veskiseppi innustamas.

- Kui väga üldistatult arvestada, siis sepised on keevistöödest (näiteks aiad, väravad) hinna poolest topelt kallimad.

- Kui majandusbuumi ajal läinud kümnendi keskel oli sepapaja ukse taga paari kuu pikkune järjekord, siis praegu teenustöödele järjekorda sisuliselt pole.

Allikas: Töökoda