FOTOD: Kehtna mõis üllatab uhkelt maalitud seintega

Kehtna ilusti hoitud ja restaureeritud härrastemaja ootab praegu härmapitsilises pargis väga head, mõisaväärilist arendusmõtet.

Korda lähevad asjad, mis sind kuidagi isiklikult puudutavad. Omanikku vahetanud Kehtna häärberist pole mitu aastat eriti kuulda olnud. Tahtsin teada, mis seal sünnib. Minule on Kehtna huvitav juba seepärast, et mu ema ja isa tutvusid seal, õppides 1950ndate keskel kolhoosiesimeeste ettevalmistamise põllumajanduskeskkoolis. Neist said hoopis agronoomid. Maal kasvanud laps pidi siis kolhoosi tööle jääma, Kehtna oli paljudele võimalus ikkagi haridus saada.

Toonasest Kehtnast, kus oli just valminud uus Stalini ajastu vaimus õppehoone ning vana härrastemaja kasutas rohkem parteikool, olen kuulnud häid mälestusi, kodus on mitu albumit kooliaja fotosid. Muidugi olen vanematega Kehtnas käinud ja jalutanud imeliste vaadetega liigirikkas maastikupargis, mida ühe esimese Eestis tehtud tööna kujundas Riia linnaaednik Georg Kuphaldt.

Sarnaseid seoseid on paljudel, sest kunagises Kehtna mõisas on alates 1925. aastast pakutud mitmesugust kutseharidust. Kõrgemas kodumajanduskoolis on siin käinud näiteks kokaraamatute autor Salme Masso ja sibullillede uurija Juta Zaletajeva, sõja ajal õppisid siin aiandust sordiaretaja Valve Jaagus ja puuviljandusteadlane Jakob Palk. Õpetajateks olid Aleksander Siimon, Arnold Pukk ja mitu eesti keele õpikut koostanud Karl Praakli, kes öelnud õpilast rääkimas kuulates kohe ära, millisest Eesti kandist too pärineb.

Pärast koole olid Kehtna häärberis sovhoostehnikumi spetsialistide töökabinetid. Majandi kadudes läks härrastemaja eravaldusse. 1997.–2003. aastani kuulus see kodu ning peene peo- ja vastuvõtukeskusena Urmas Vilmsile, temalt ostis maja ära Antti Reinikka.

Enne ja pärast 1905. aasta põlengut

Sõjaeelses kroonikafilmis ja fotodel paistavad härrastemaja ja selle ümbrus ilusti hooldatuna. Ruumides, mida kooli jaoks pisut kohandas arhitekt Anton Soans, on veel alles mõisaaegset mööblit, valgusteid ja lopsakaid toataimi. Kodundusõpinguid ümbritses siis alles üsna värske, majale 1906.–1910. aasta ülesehitusega antud sisekujundus.

Kehtna mõisa kohta on teateid juba 1470. aastast. Kunagiste mõisaomanike reas on kõige kuulsamad nimed Rootsi väejuht Pontus de la Gardie (1520–1585) ja Keila-Joale lossi ehitanud krahv Alexander Bencendorff (1781–1844).

Hoopis rohkem jälgi on Kehtnasse jätnud Vietinghoffide ja Lilenfeldide suguvõsa. Esimestele kuulus mõis XV sajandi lõpul. 1777. aastal vahetasid nad selle endale Paeküla mõisa vastu tagasi.
Mõisauurija Ants Hein kirjutab raamatus “Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini” nii: “Adam Friedrich von Vietinghoffi aegu Kehtna esimest korda esindusliku hoonestuse saigi. Lihula müürseppmeistri Johann David Heina käe all valmis aastail 1784–1790 esinduslik kahekorruseline kivist härrastemaja ning sajandivahetuseks oli juba enamik majandushooneidki kiviehitised. /---/

Samal ajal uute hoonete ehitamisega kaevati ka kaks suurt tiiki. Suures kasvuhoones kasvas lõunamaa haruldusi ja nende hooldamiseks telliti Saksamaalt kohale õppinud aednik. Ainus, mida tollal Kehtnale ette heideti, oli see, et sealne aed olevat kavandatud liiga vanamoodsana, küllap oli Kehtna viimaseid mõisaid, kus prantsuse aiastiili veel kasutati. Peagi sai ka see park inglise stiilis ümber kujundatud.”

1874. aastal oli Kehtna juba Rapla kihelkonna suuremaid mõisu. Konstantin von Bencendorfi lesk müüs valduse siis maanõunik Otto von Lilienfeldile (1840–1910).

Tema tellimusel sai varaklassitsistlikus stiilis härrastemaja 1880. aastail moodsa neorenessansliku ilme: seda rõhutasid teise korruse kaaraknad ja madal, räästabalustraadiga katus.

Maja ümbritsevat maastikuparki kutsuti 1890. aastail rekonstrueerima Georg Kuphaldt (1853–1938), kes oli enne seda Eestis parke uuendanud Polli ja Lohu mõisas. Selle kohta, kuidas Kuphaldt toona suurt Kehtna parki täpselt muutis, kahjuks plaane alles ei ole.

1905. aasta detsembris pani kaugemalt tulnud ässitajatega töölissalk Raplamaal tule otsa paljudele mõisamajadele. Ka Kehtna häärberist jäid püsti ainult seinad. Otto von Lilienfeld ei jaksanud ehitamist enam ette võtta ja kinkis võlgadega koormatud mõisa poeg Helmuthile.

Tema laskis härrastemaja ruttu (1906–1910) veel uhkema ja moodsamana üles ehitada. Eespool juba osundatud Ants Heina raamatu järgi võis toonase ümberehitusprojekti autoriks olla insener Arthur von Hoyningen-Huene, kelle projekti järgi on ka Tallinna ehitatud juugendlikke maju.

Hoone kerkis mansardkorruse ja murdkelpkatuse võrra kõrgemaks, põrandapinda kogunes kolmel korrusel kokku üle 1400 m2. Tiikide poole avanevat peasissekäiku rõhutavad sammasportikus, suur segmentkaaraken ja balustraadiga rõdu. Maja tagakülge ehib suveks ära võetavate akendega veranda-talveaed. Esindusruumid paiknevad maja keskteljel ja neist avanevad vaated seovad hoone ilusti pargiga.

Mõjutusi barokist juugendini

Praegu rõõmustab algse ookritooni tagasi saanud härrastemaja vaatajat juba sellega, et hoone välisseintelt ei varise enam krohvi ega kooru värvi. 2005. aastal alanud restaureerimisega võttis firma Hard Restauraator krohvi maha kogu esiküljelt, sest seda seina oli teadmatusest lapitud tsementkrohviga ja võõbatud laevavärviga. Plekk-katus peab veel vastu. Mansardkorrusel on parandatud talasid ja läbijookse, kuid ruume seal välja ei ehitata ega ennistata – majas on kasulikku pinda niigi üle 900 ruutmeetrit.

Maakodule näitasid Kehtnas viimasel viiel aastal teha jõutut ja veel lõpetamata töid omaniku täievoliline esindaja Enn Mellikov ning muinsuskaitsjailt ruumide restaureerimise projekti ja sisekujunduse eest juba tunnustust pälvinud Mare Rähni.

Maja tukub praegu tühjalt ja vaikselt, puitpõrandate kaitseks on maas käigurajad, valgusteid asendavad siin-seal lagedest või seintest turritavad kaabliotsad. Esimese korruse vasakus taganurgas olid ruumid vahepeal aastaid kütmata ja nüüd otsitakse lahendust, kuidas tõrjuda paksudesse seintesse kogunenud niiskust. Ja kuna Kehtna alevik ilmselt ei lähegi üle gaasküttele, millega siin restaureerimist alustades arvestati, vajab täiendust ka maja küttesüsteem. Mööbilt, kardinaid ja elamise juurde kuuluvaid pisiasju majas veel pole. Kuid seda paremini jääbki silma kõik ilus, mis juba valmis.

Meeldivad üllatused algavad juba uhke uksekapiga fuajees. Eelmise omaniku ajal oli see ruum viimistletud sinakates ja valgetes toonides. Nüüd on kaks säilinud nurgakaminat kaunistatud marmoreeringuga. Maskaroonide ja pärjamotiividega ehitud seinte ülaosa on tumepruun, kaunistused toob esile rohekashall “justkui pronksist” joon. Ruumi üldmuljet mahendavad heledamaks aaderdatud puitpaneelid ja aknaluugid ning keraamilisest plaatidest põranda muster. Ruumile sügavust lisanud peeglinišid on kahjuks veel tühjad. Paremale pöörates jõuad vana treppi mööda teisele korrusele. Fuajeest otse edasi liikudes pääseb aga kunagisse söögisaali ja sealt edasi parki.

Enne kattis söögisaali seinu tapeet, nüüd on veinpunaseks värvitud seinte ülaosas maalitud ornament. Teise korruse esindussaalides näeb peent tisleritööd ja stukk-kaunistusi, mis varasemast ajast tuttavad, kuid neid täiendavad nüüd mitmed restaureerimisleiud, näiteks jahisaali ja kabinet-raamatukogu laemaaling. Väiksemates salongides ja kõrvalruumides aga üllatavad juugendmotiividega seinamaalingud – vaid Hiina salongis ja raamatukogus on tapeet, kõik teised on maalitud. Mõnes toas katab trafarettmaaling kogu seina, teisal piirdub maaling brodüüriga. Igal ruumil on oma muster. Tihti kinnitab sondaaži abil välja puhastatud pinnalapp, et 1910. aastal oli see ruum viimistletud samas tehnikas ja toonides.

Külluslikult kujundusvõtteid

“Kehtna härrastemaja on olnud algselt väga loominguliselt dekoreeritud,” selgitab restauraator-sisekujundaja Mare Rähni. “Maja suur võlu on sada aastat tagasi kasutatud kujundusvõtete ja tehnikate külluses. Jahisaal, barokksaal ja peegelsaal on kõik muidugi eriilmelised. Kuid seda, et ka vannitubades ja tualettides on nii palju ehitusajal ülimoodsaid juugendornamentikaga maalinguid, varem ei teatudki. Tundub, et kunagine kujundaja tahtis kõike, aga valida oli raske. Sellist küllust pole ma meie teistes mõisates näinud. Brodüürides on siin näiteks stiliseeritud roosinupuvanikuid ja iiriseõisi, geomeetrilist joonemustrit, vabamaalingut, trafarett-, pritsimis- ja grisaille-tehnikat.”

Hästi eriliseks peab Mare Rähni Kehtnas ka seda, et mõisaomanik toetas põhjalikku uurimistööd ja jälgis avastusi suure huviga. “Terve maja oli meil korraga avastada, ka kõrvalruumides said Virumaa tublid restauraatorid Kalev Kuhi ja Tiit Vaide avada kõik viimistluskihid. Mõnes ruumis oli üksteise peal kuus viimistluskihti. Kui kõiki põnevaid või ka liiga fragmentaarseks jäänud leide ei saanud samas toas kasutada, oleme neid laenanud ja kohandanud teistesse ruumidesse.

Selline töö võtab palju aega. Näiteks Kehtna väga ilusate uste ja tahvliteks jagatud seinapinnaga peegelsaali on ikka peetud hästi säilinuks. Restauraatorid avasid siin sentimeeter haaval pindu kuus ja pool kuud: tuli välja, et madalreljeefne pärjamotiiviga stukk-kaunistus on siin olnud ka kõigi seinatahvlite sees. Sellele saalile kulus kokku poolteist aastat.”

Uksed ja aknad ilusti alles

Jahisaalis, barokksaalis ja raamatukogus on restauraatorid fotode ning põrandalt ja seintelt leitud jälgede abil taastanud kaminad. Enn Mellikov kiidab lisaks väga asjatundlikele restauraatoritele ka superkorstnapühkijat Juhan Räni, kes uuris välja, kus ja kuidas on vanad lõõrid jms töötanud.
Teisel korrusel ennistati peegelsaali, jahisaali ja raamatukogu parkettpõrandad, barokksaali parkett on tehtud nende eeskujul. Esimesel korrusel on aga valdavalt uued põrandad – siin polnud midagi taastada.

Enamik uksi ja aknaid on kogu majas alles mõisaajast, need kõik on vanadest värvikihtidest puhastatud ja uuesti linaõlivärviga kaetud.

Erilises majas hakkad tahtmatult mõtlema, mis sellel hoonel tänapäeval kõige paremini elu sees hoiaks. Mõisahotelle on Eestis juba piisavalt ja seda maja polegi mõeldud hotelliks kohandada.

“Algul soovis omanik kujundada härrastemajast oma Eesti residentsi. Aeg on tema plaane muutnud ja esialgne mõte kahjuks ei teostu,” selgitab Enn Mellikov. “Usun, et need, kes pakuvad oma mõisat vastuvõttude, väärikate pidude või seminaride korraldamise kohaks, ei ole praegu kuigi õnnelikus olukorras. Kehtna häärberi korrastamisele on kulunud seitsmekohaline rahasumma. Hoiame tehtu korras ja tahame tööd ka samal tasemel lõpule viia. Õnneks ei ole meil kiire – vana maja taktis tegutsedes ei saagi kiirustada. Samas otsime väga head partnerit, kellega koos siinseid võimalusi edasi arendada. Võib-olla sobiks härrastemaja jõuka välisfirma või suguvõsa residentsiks? Hoone sisustamine ootab igatahes tulevikuvisiooni selginemist.”

Toapoisiks Rummu Jüri

Rummu Jüri legendi teame kas mängufilmist või operetist. Kodu-uurija Paul Rahno kogutud andmeil sündis rahvasuus Rummu Jüriks kutsutud Jüri Rummo 1856. aastal Jaan ja Anu Rummo esimese lapsena Nadalama külas Räägu saunas. Noorukina olnud ta Kehtna mõisas toapoisiks ja õppinud isegi pisut saksa keelt. Kord varastanud ta sealt haige isa jaoks kas tüki liha või pudeli veini ja saanud härra käsul tallis kõva keretäie.

Varsti mõistis kohus põgenenud mehele 6 kuud vangistust rändkaupmehelt kauba varastamise pärast. Vabanedes varastanud ta nii mõisatest kui taludest, Jüri kuulsust kasvatas lae kaudu põgenemine Tallinna lossivanglast. Eestimaa mõisnikekogu olevat lubanud tema tabajale tasuks 100 rubla ja Tallinn lisas veel 75 rubla.1879. aasta detsembris tabati Jüri koduvallas. Maakohus mõistis talle 6 aastat sunnitööd Siberi vabrikutes, kuid ülemkohus tõstis karistusaja 15 aastale, arvestades eriti röövimist Sausti mõisas, kus Jüri lubanud kõik Eestimaa mõisad paljaks röövida.

Viimased teated Jüri Rummust on sunnitöölaagrite ülevaatajalt krahv Alfred Keyserlingilt. Aleksandrovka vangla inspekteerimisel olevat Jüri teda seal saunas vihelnud ja masseerinud ning rõõmsalt oma kuulsaid tegusid meenutanud.

Allikas: artiklite kogumik “Rapla rajoonis”. Kodu-uurijate seminari materjalid. Tln 1976.