Must sõstar on koduaias meelismari
Säilitusainete, taimekaitsevahendite jääkide ja muude meie toidus leiduvate mittesobilike lisandite neutraliseerimisele aitab kaasa see, kui tarbite rohkem musti sõstraid. Sõstarde külmutamine ja toorhoidised võimaldavad sõstraid tarvitada aasta ringi.
Sordisoovituse määrab kogemus
Kolmekümneaastase sordivaatluse tulemusena on minu aeda nüüdseks jõudnud üle 60 mustasõstrasordi. Neist umbes veerand on paljunduses, ülejäänud kas liiga uutena või vähem võluvatena veel vaatlusjärgus.
Enimnõutavaid sorte on hetkel kümmekond. Valdav osa sorte, mis uudsena on tähelennu teinud, minetavad varem või hiljem oma menukuse. Selle põhjuseks võib olla liigne vastuvõtlikkus tõbedele-paharettidele või on nad muude omaduste osas taandarengu teinud. Peame arvestama, et sama saatus võib oodata ka paljusid praegusi tippsorte.
Sordiomadused sõltuvad kasvukohast
Kogemused näitavad, et sama sort käitub eri kasvuoludes vahel üsna isemoodi, kuid nii mõnigi sõstrasõber võib mulle vastu vaielda. Siit soovitus: uue taime valimisel leidke oma aia kasvuoludele (mullalõimis, niiskus) ja kasvatamisvõimalustele sobivaim sort.
Ka aastati on mustasõstrapõõsaste omadused (valmimisaeg, maitse, nakatumine) üsna muutlikud. Mu sordisoovitused lähtuvad aiast, mis asub happelisel liivmullal, kus sügisest kevadeni on valdav liigniiskus ning suvel sagedane põud. Parajalt märja maa vastu pole mustal sõstral midagi, kuid kuivus, eriti õitsemise ja viljade kasvamise ajal, ei ole talle sugugi hea.
Suviti olen huvilistele mustasõstrasortide marju maitsta pakkunud. See annab võimaluse võrrelda eri sortide marjade suurust, maitset, viljakesta paksust ja valida isikliku kogemuse põhjal omale meeldivaim mari. Sõstrapäevade aja- ja kohainfot ning sordikirjeldusi saab vaadata kodulehelt www.aiatark.ee.
Õigest kasvukohast kvaliteetne saak
Must sõstar eelistab niiskemat ja valgusküllasemat kasvukohta. Sel juhul on võrsete kasv parem ning saak kujuneb suuremaks ja kvaliteetsemaks. Ka väheneb päikesele avatud kohas nakatumine seenhaigustesse. Valgusolusid aitab parandada hõredam istutus ja iga-aastane lõikus. Koduaias võiks põõsaste vahekauguseks arvestada 1,5–2 meetrit (seni kirjanduses pakutud 1–1,5 m pean suuremate ja laiuvamate põõsaste puhul liiga tihedaks).
Ammu teada, kuid veel vähe järgitav maaväljade mõju on kasvukoha valikul samuti oluline (energeetiliselt negatiivsetes kohtades on taimed rohkem stressis). Sellel teemal ootan kaasamõtlejaid.
Kuidas istutada mustasõstrapõõsast?
Mida lahjem ja rähksem on maa, seda rohkem mulda istutusaugus viljakaga tuleks asendada. Vähimaks augu suuruseks olen soovitanud järgmist: laiusena kolmekordne juurepalli läbimõõt ja sügavusena kahekordne poti kõrgus. Mida kehvem muld, seda suurem koobas kaevake!
Taimed istutage kuni 10 cm sügavamale, kui nad potis kasvasid – nii tekib varte alaosale lisajuuri ning mulda jäänud pungadest kasvab uusi elujõulisi oksi. Hea, kui põhiokste harunemiskoht jääb vähemalt mullapiirile. Istutussügavus sõltub muidugi mulla- ja niiskusoludest: kuivemale ja kergema lõimisega maale võib istutada sügavamale kui märjale ja raskemale.
Kui istikul on vähemalt 3–5 jõulist maapinna lähedalt harunevat oksa, ei pea midagi lõikama. Samas 1–2 oksa puhul tuleks need isegi ½ ulatuses tagasi lõigata, et soodustada harunemist ja kiirendada põõsa tihedamaks kasvamist. Oksatippe ei või kärpida, sest nii algab harunemine liiga ülevalt (tekivad “luuad”).
Edasine hooldamine tagab tugeva põõsa
Oluline on mustasõstrapõõsaste lõikamine kandeeas, sest oksad on suhteliselt lühiealised. Juba viiendal-kuuendal aastal tuleks hakata esimesi oksi välja lõikama ning sel kombel põõsast järjepidevalt uuendama. Nii kasvavad tugevad asendusoksad, saab suurema saagi ning põõsa iga pikeneb. Keskmiselt püsib mustasõstrapõõsas maksimaalse saagikusega 12–15 aastat, aga pideva hea hooldamise korral võib see tõusta ka 20–25 aastani.
