Millist mustsõstrasorti valida?
Selles nimistus on pikema katsetamise-kasvatamise tulemusena nii kodu- kui äriaeda sobivaks osutunud sordid, lisaks esmaste tulemuste põhjal lootustandvad sordid.
Soovitussortimendis olev ‘Belorusskaja Sladkaja’ on nüüdseks juba ajale jalgu jäänud. Ka ‘Sejanets Golubki’ asemele on veelgi paremaid sorte loota. Roheliseviljalise ‘Vertti’ asemele on tulemas paremate omadustega ‘Venny’ ja ‘Vilma’. Uuematest, esmaandmetel huvipakkuvatest sortidest on praegu vaatluse all nt ‘Bona’ ja ‘Sokrovištše’.
Kõige varasema sordina on aastakümneid püsinud ‘Sejanets Golubki’, mille esimesed marjad saavad põhjarannikul söödavaks juba juuni viimastel päevadel. Sel on keskmised kuni suured hapud marjad, eelkõige on ta hea mahlamari. Põõsas on püstise kasvuga ja siiani üks vastupidavamaid pahklesta suhtes. Siiski on märke ka selle sordi taandarengu osas. Uue, sama varajase sordina annab lootust palju magusam ‘Sokrovištše’.
Soovitussort ‘Svita Kievska’ (‘Sjuita Kievska’) on osutunud uutest üheks paremaks just kõrge saagikuse ja marjade suuruse osas. Maitselt hapum kui ‘Varmas’ ja ‘Karri’ või ‘Lentjai’ ja ‘Bagira’. ‘Intercontinental’ on samuti väga saagikas, kuid maitse poolest sobib pigem töötlemiseks ja põõsa kuju passib tootmisistandikku.
Ligi nädal hiljem valmib Pollis aretatud ‘Varmas’. See on sort, mille suured marjad on magusad ja ühtlasi üsna vürtsikad. ‘Varmase’ põõsas on üsna laiuv ja peenikesevõitu okstega. Kogemused on näidanud, et ‘Varmas’ vajab hea saagi saamiseks rohkem niiskust, korralikku väetamist ja hooldamist kui mõni teine sort.
Keskvalmiv ‘Pamjati Vavilova’ on väga saagikas, pahklest kimbutab teda vähem kui teisi sorte. Õhukesekestalised marjad asetsevad lühikesevõitu tarjades üsna tihedalt. Sobivad hästi mahlaks, samas on hea maheda maitsega söögimarjad. Põõsas on küll püstine, kuid oksad veidi rabedad ja kipuvad lumerohkel talvel murduma. Sordi omapäraks on helerohelised lehed.
Mõne aastaga on nõutavaks kujunenud ka magusaviljaline Eesti sort ‘Karri’, mille põõsas on võimsa kasvuga.
Tugevalt vürtsika, kuid hapuka maitsega on Eesti maasort ‘Mede must’, mille puuduseks võib aga pidada liigset põõsa laiuvust ja toestamise vajadust. Samas pole ta siiani haigusi ega kahjureid külge võtnud.
Hilisepoolsetest on soovitussortimendist valida ‘Lentjai’ ja ‘Bagira’. Mõlemal on väga suured hõredalt asetsevad marjad, mida on hea põõsalt noppida. Neil pole tüüpilist vürtsikat sõstramaitset, nad on mahedad. Seetõttu kaovad nad põõsast üsna ruttu otse suhu. Kui aga aurutamiseni peaks jätkuma, siis ka mahl on mahe lahjendamatagi. ‘Bagira’ marjad püsivad põuaga paremini küljes kui ‘Lentjail’. Nagu inimesele, nii meeldivad mõlemad sordid ka pahklestale.
Kõige hilisema sordina on vaatluse all ‘Otelo’, kelle marjad on tugevalt vürtsika ja pikalt säiliva maitsega ning püsivad hästi põõsas veel augusti lõpus või septembriski.
Praegune soovitussortiment, mis lähiajal kindlasti muutmist vajab, on järgmine:
- ’Bagira’ (perspektiivne, hilisepoolne kuni hiline).
- ’Belorusskaja Sladkaja’ (koduaeda, keskvalmiv).
- ’Intercontinental’ (äri- ja koduaeda, keskvalmiv).
- ’Karri’ (perspektiivne, keskvalmiv).
- ’Lentjai’ (koduaeda, hilisepoolne kuni hiline).
- ’Pamjati Vavilova’ (äri- ja koduaeda, keskvalmiv).
- ‘Sejanets Golubki’ (koduaeda, väga varajane).
- ’Svita Kievska’ (’Sjuita Kievska’, perspektiivne, varasepoolne).
- ’Titania’ (äriaeda, keskvalmiv).
- ’Varmas’ (koduaeda, varajane).
- ’Vertti’ (koduaeda, roheliseviljaline, keskvalmiv).
- ’Zagadka’ (äri- ja koduaeda, keskvalmiv).
Vastavalt kasutuseesmärgile ja maitsele ning marjade omadusi arvesse võttes saab igaüks teha sordivaliku.
