Kas tead, kuidas pikendada sirelite õitsemise aega? Vaata järele!

Sirelite õiteilu ja iseloomulikku lõhna saab nautida meil kevade lõpus ja suve alguses. Paljud aednikud usuvad, et just see aeg ongi kogu aasta jooksul kõige kaunim. Õnneks on võimalik seda ilusat aega pikendada.

Sirelid on umbes 20 liigiga heitlehiste põõsaste ja puude perekond, mis kuulub õlipuuliste sugukonda. Sirelite looduslik leviala ulatub Euroopast Kagu-Aasiani. Enamik neist kasvab kuni 2,5 m kõrguseks ja 1,5–2 meetri laiuseks. Kuid kõige tavalisem harilik sirel võib aastatega isegi 5–6 m kõrguseks kasvada.

Taime lehed on tavaliselt laiad, vastakad, mõnikord ilusa sügisvärvusega. Enamasti on sirelitel lihtlehed, kuid perekonnas leidub ka sulgjate liitlehtedega liike, näiteks erilehine sirel ja sulgjalehine sirel. Sirelite hulgas on rikkalikult juurevõsu moodustavaid liike ja neid, mis juurevõsusid ei moodusta.

Meil kõige enam levinud hariliku sireli kodumaa on Rumeenias, Albaanias ja Kreekas, kuid ka Eestis on ta talvekindel, vastupidav, pikaealine ning palavalt armastatud aiataim.

Sireli lähimad sugulased on liguster, forsüütia, jasmiin, õlipuu ja saar. Kagu-Euroopast pärit harilikust sirelist on nüüdseks aretatud 1500 liht- ja täidisõielist sorti. Esimesed täidisõielised sirelisordid aretati Prantsusmaal 1843. aastal.

Kuidas kasvatada

Sirelid eelistavad niisket, huumuserikast, vett hästi läbi laskvat pinnast ning lubjarikkamat mulda. Kasvukoht võiks olla pigem päikeseline, kuid nad edenevad ka kergelt varjulises kohas.

Huvitav on teada, et sirelid õitsevad paremini külmade talvedega piirkondades, sest mõningad miinuskraadid soodustavad õitsemist.

Pinnapealse ja jõulise juurestikuga sirelit ei tasu istutada rooside või rododendronite kõrvale, kuna sellisel juhul võib taimede vahel asjatult tekkida suur konkurents. Erilisematel sortidel on soovitatav pärast õitsemist vilikonnad ära lõigata, et taime energia ei kuluks seemnete valmimisele ja ta õitseks järgmisel aastal rikkalikumalt.

Sireleid kärpida ja lõigata tuleks kindlasti vahetult pärast õitsemist, kuna vastasel juhul lõikaksime ära juba uued õiealgmed. Õied tekivad eelmise aasta võrsetel moodustunud õiepungadest, ja kui me eelmise aasta võrsed ära lõikame, pole enam ka suurt õielootust.

Poogitud või mitte

Sordisirelid on tavaliselt poogitud, kuid mõningad neist võivad kasvama minna ka poolpuitunud pistikutest. Mõned kasvukohal hästi kohanenud omajuursed sirelid annavad sageli ka juurevõsusid, mida on võimalik välja kaevata ja noortaimena istutada uude kasvukohta.

Sorte poogitakse tavaliselt kas harilikule või ungari sirelile.

Harilikule sirelile poogitud istik on kõige vastupidavam ja pikema elueaga. Selliste taimede puuduseks on aga võsud, mis kasvavad altpoolt pookekohta ning mida peaks pidevalt eemaldama. Kui see ununeb, võib hiljem olla suur segadus kõige tavapärasema hariliku sireli ja soovitud sordi okste vahel.

Ungari sirelile poogitud taime tunneb ära selle järgi, et pookekohale tekib laiend, mille põhjustab kokkupandud taimekudede erisus. Pookimisviisi plussiks on aga see, et Ungari sirel ei aja juurevõsusid ja seetõttu on selle taime hooldamine lihtsam. Ungari sirel pookealusena on külmakindel ja talub ka niisket pinnast.

Mõned omajuursed sordisirelid annavad siiski ka juurevõsusid. Sellisest võsust kasvanud taimel on kõik sordiomadused. Niisuguseid taimi on kodustes tingimustes kõige lihtsam paljundada. Paraku võivad mõned omajuursed sirelisordid osutuda meil külmaõrnaks ning aianduskeskustes ei ole nende valik ka eriti suur.

Õitsemisaeg oleneb liigist

Selleks et sirelite õisi jätkuks kauem, tasub soetada neid eri liikidest ja sortidest.

Kõige varem puhkevad meil õide hariliku sireli sordid. Põhiliigi õievärv on neil lillakassinine, kuid kultivaride meeldivalt lõhnavad liht-, pooltäidis- või täidisõied võivad kanda toone valgest kuni helekollaseni, sisaldades samas kõikvõimalikes variantides roosakat, lillakat või purpurset varjundit.

Neist mõni nädal hiljem võib nautida ungari sireli õisi. Lõhnavad tugevavärvilised sügavvioletsed õied paiknevad sellel liigil pisut hajusamalt ning kogu õitsemine ei pruugi olla üksikul põõsal sedavõrd muljetavaldav. Aga just ungari sirel jätab aias õrna ning romantilise mulje.

Meie aianduskeskustes on saadaval ka hilisema õitsemisajaga, lausa juuni lõpus või mõnel aastal isegi juulis õitsevad kõrgemakasvulised amuuri, jaapani ja pekingi sirel. Kõigil kolmel eelnimetatud sirelil on küll pisut erinevad, ent väga kaunid, õrnad ning õhulised kollakas-kreemikad ning valges toonis lopsakad õisikud, mis meie aedades väga erilise ning suursugusena tunduvad.