Vaata, milline taim sobib aaloe asendajaks nii tuppa kui ka peenrale
Bulbiined kuuluvad linnupiimade (Ornithogalum) perekonda liilialiste (Liliaceae) sugukonda. Bulbiine alamperekond on looduses esindatud pea 55 liigiga, millest enamik kasvab Lõuna-Aafrikas ja viis liiki Austraalias. Hariliku bulbiine kõrval on laialt levinud veel laialeheline bulbiine (B. latifolium), papagoibulbiine (B. natalensis) ja abessiinia bulbiine (B. asphodeloides).
Kohalikus folklooris kutsutakse bulbiinesid ka ussililledeks. Bulbiinesid kasutatakse üha rohkem ka farmaatsiatööstuses. Eriti populaarsed on organismi testosteroonitaset tõstvad papagoibulbiine preparaadid ja kapslid.
Vaid Austraalias kasvab mürgiste lehtedega bulbiine (B. bulbosa), mille hautatud mugulaid kasutavad kohalikud pärismaalased igapäevase toiduna.
Haruline bulbiine nagu aaloe
Haruline bulbiine (Bulbine frutescens sün. B. fruticosum või B. caulescens) on Lõuna-Aafrikast pärit sukulent, mille lehed välimuselt sarnanevad sibula lehtedega, mis on täidetud geelitaolise mahlaga nagu aaloel.
Bulbiine võib istutada peenrale, lillepotti või -kasti ja ta moodustab teiste taimedega silmarõõmustavaid kooslusi. Istutusmullaks sobib kerge ja vett hästi läbi laskev liivasegune muld.
Bulbiine lehtede kohal kõrguvates pikkades õisikutes asetsevad väikesed, vaevalt sentimeetrise läbimõõduga õied jätavad mulje, nagu oleks nad kahevärvilised. Seda seetõttu, et säravoranžide kroonlehtedega õite keskel asuvad säravkollased tolmukad.
Kuigi õied on väikesed, õitseb taim pea aasta ringi, ning vaid talvel, mil on pime aeg, teeb ta õitsemisse vahe sisse. Meil peab külmaõrna harulise bulbiine talveks tuppa või sooja kasvuhoonesse tooma, kus on valge ning temperatuur 12–14 kraadi.
Väljas kasvades eelistab ta päikeselist sooja kasvukohta. Bulbiine õitseb kevadel ja sügisel.
Paljundatakse seemnetega ja puhmiku jagamise teel, mis on üsna lihtne. Sukulentse taimena ei vaja bulbiine palju hoolt. Kasta tuleb teda tagasihoidlikult, vältides läbivettimist.
Liialt varjus kasvades muutuvad lehed heledaks ja taim omandab väljaveninud ilme. Väetama peab bulbiinet, nagu teisigi sukulentseid taimi, minimaalselt ning kaktustele ja sukulentsetele taimedele mõeldud väetiselahusega vaid aktiivsel kasvuajal, milleks on kevad-suvi.
Sortidest on levinumad ‘Medicus’, ‘Orange’, ‘Hallmark’ ja ‘Tiny Tangerine’. Iluaianduses kasvatatakse laialdaselt ka püstist bulbiinet (B. caulescens), vähem üheaastast bulbiinet (B. annua).
Bulbiine raviomadused
Ravimina kasutatakse nii bulbiinede värskeid lehti kui ka kuivatatud juuri. Lugedes erialast kirjandust, on raske leida haigust, mida bulbiine ei aitaks leevendada.
Haruline bulbiine on antibakteriaalse toimega ning lehtede geeljat mahla kasutatakse põletushaavade, putukahammustuste, villide, ohatise, huulelõhede, mädanike ja nahamarrastuste raviks, seda eriti lastel. Seespidiselt tarvitatuna tugevdab bulbiine seede- elundkonda, immuunsüsteemi, hormonaalsüsteemi ja pärsib halbade mikroobide tegevust.
Aaloemahl on maitselt küllalt kibe, kuid bulbiinemahl veidi hapukas, tekitades suus veidi sarnase tunde toomingamarjade söömisega – suu muutuks justkui paksuks. Seda tekitab mahla suur tanniinhapete sisaldus. Bulbiinemahla on viimasel ajal teaduslikult uuritud ja leitud selle suur antioksüdatiivne toime.
Lehtedest valmistatud tee aitab köha ja nohu korral. Akne ja põletikulise näonaha raviks võtke 1–2 tassi värskeid tükeldatud bulbiinelehti, asetage need kannmikserisse, lisage ½ klaasi keedetud jahutatud vett ning mikserdage ühtlaseks pastaks. Määrige see 10kordsele marlimähisele, hoidke näol 25–30 minutit ning seejärel loputage nägu sooja veega. Maski tehke paar nädalat õhtuti enne uinumist.
Juuksekasvu soodustamiseks määrige bulbiinepüreed peanahale. Hoidke 10–15 minutit ja loputage seejärel sooja veega. Protseduuri teha kaks korda nädalas.
