Ühe viiuli lugu: emotsiooniostust hingega sisustuselemendiks

Vahel võib emotsiooni ajendil tehtud ostust lõpuks saada hoopis teistmoodi asi, näiteks hingega sisustuselement.

Üks mu hea sõber, kes eluaeg oli teinud lihtsat tööd, otsustas, et enne kui viiskümmend kukub, hakkab pillimängu õppima. Kui ta seda juttu rääkis, arvasin, et eks ta taas nalja viskab, tal ennegi igasuguseid mõtteid peast läbi käinud.

Kui taas kord üle pika aja kohtusime, selgus, et ta oligi endale viiuli ostnud ning isegi muusikatunnis käinud. Aga ajalehekuulutuse kaudu pilli ostes ei osanud ta tähelepanu pöörata sellele, et tegu oli lastele mõeldud viiuliga.

Pill käes, tuju hea, läks ta rõõmsalt muusikakooli ukse taha, laste pill näpus. Kuid ega esimesest tunnist kaugemale jõudnudki.

Aga pill oli majas, seisis jõude, ja eks ka hing oli pisut haige, et sellele kõigele tuli alla vanduda. Nii koguski instrument paar kuud tolmu, kuni ühel heal päeval tuli koos sõpradega idee teha sellest seinakaunistus.

Hakkasidki vanad sõbrad koos meisterdama. Esmalt tuli pill ettevaatlikult osadeks võtta, abiks peenike nuga ning kruvikeeraja. Kui vajalikud osad käes, värviti need akrüülvärvidega üle. Lisaks saeti vineerist välja ka mõned tükid, mida kasutada purjekate tegemisel, needki said värviga kaetud. Seejärel pikem paus, sest ka kõige kiiremini kuivaval värvil on tarvis siiski aega, et jõuaks kuivada ning alles siis sai tööga edasi minna.

Et aeg tühja ei voolaks, valmistati ette lõuend, millele tulid uhkelt ja julgelt merelained. Nüüd oligi aeg viiulist saadud tükid paika sättida ning sobitada purjekaosad. Kui kompositsioon oli parimal moel paigas, kinnitati tükid liimiga, ning mõnes kohas veel paar pintslitõmmet, et kõik oleks nii, nagu vaimusilmas ette kujutatud.