Kirjeldatud olukord on Eestis küllaltki levinud ning ülekasvanud ja koledaks või raskelt hooldatavaks muutunud vormi- kui ka vabakasvulisi kontpuuhekke- ja põõsagruppe kohtab meil päris tihti.

Väljapakutud osaline noorendamine on võimalik ning see ka toimib, kuid kuna tegu on ülekasvanud ning tõenäoliselt küllaltki jämedate harudega taimedega, siis sellist noorendamist teil ette võtta ei soovitaks.

Siberi kontpuu on suhteliselt pika sõlmevahega ning osaliselt noorendatud taim näeb talveperioodil välja tõesti päris jube.

Kõige lihtsam, soodsam ning dekoratiivsem lahend sellises olukorras oleks lausnoorendamine.

Lausnoorendamine on tegelikult väga lihtne: võtke sobilik tööriist ning lõigake julgelt kõik põõsaste harud mullapinnast u 10 cm kõrguselt maha.

Võite lõigata ka kõrgemalt – näiteks 15 cm mullapinnast, kuid siis tekib tavaliselt liiga palju võrseid ning need hakkavad üksteist lämmatama.

Samas kui lõikate madalamalt, ei pruugi paljud uinunud pungad tööle hakata ja osa harusid võib surra.

Noorenduse ajavalik on oluline

Noorendust valel ajal tehes surevad taimed suure tõenäosusega lihtsalt ära. Eesti oludes on siberi kontpuu lausnoorenduseks kõige ideaalsem aeg detsembrist kuni pungade liikumiseni (tavaliselt aprillikuus).

Kui pungad on juba paisunud, puhkemas või puhkenud, siis ei tasu enam lõikama hakata, kuna sellisel juhul väheneb taastumistõenäosus tunduvalt. Kui tahate tihedat ja kitsast vormitavat hekki, siis laske uutel võrsetel kasvada esimest korda 30–40 cm pikkuseks ning lõigake neid seejärel taas tagasi – umbes 20 cm peale. Tänu sellele hakkavad võrsed harunema.

Nüüd hakake hekki pügama tavalisel moel, nagu te seda varasemalt olete teinud. Soovitan üksnes külgi lasta vähem juurde kasvatada – sellisel juhul tuleb hekk tihe, kasvab kõrgeks ning seda on mugav hooldada.

Üldiselt saab pärast kevadist noorendamist juba sama aasta sügiseks kuni vöökohani heki (sõltub muidugi asjaoludest), nii et te ei pea pikalt tühja kohta taluma.

Noorendatud heki ohustajad

Esimesel aastal pärast noorendamist on tüüpiliseks probleemiks igasuguste muude taimede trügimine varasemale hekialale ning noorendatud harude vahele – eriti tülikas on muidugi naat.

Esimesel kasvuhooajal peate jälgima, et need teised taimed ei saaks hekitaimi ära lämmatada.

Tähele tuleks panna ka koeri – millegipärast meeldib osale neist noori kontpuutaimi närida.

Paraku kaasneb heki noorendamisega alati risk, et taimede seisukord on selline, mis ei võimalda neil enam n-ö uut elu alustada.

Lohutuseks niipalju, et analoogsetes olukordades pole mul veel seni olnud vajadust taimi välja vahetada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid