“Käisime ühel suvel pea kõik Keila vallas müügil olevad majad läbi. Panin meie hinnaklassi kuuluvad aadressid kirja, võtsin Google Mapsi lahti ja nii me neid onne omal käel, ilma ühelegi maaklerile helistamata otsisime. Mõnikord piilusime aia tagant, teinekord kiikasime aknast sisse või kui pererahvas veel sees elas ja kodus juhtus olema, palusime luba toad üle vaadata. Pea iga kord ohkasin ära sõites sügavalt ning ütlesin Madisele, et ma tõesti ei näe end siin elamas,” meenutab Gerda.

Paaril korral tundus Gerdale, et nüüd on nad leidnud selle õige, ja paigutas juba mõttes tubasid ringi, rõdule lillekaste … kuid asjata. Ühe puhul ei jõutud majaomanikega hinnas kokkuleppele ja teise puhul otsustasid omanikud kodu tol hetkel veel mitte müüa.

Tundus, et majaost jääb ära ja sel teemal noored kodurahu huvides omavahel enam väga ei rääkinudki. Vahepeal sündis perre pesamuna ja juba paarinädalase poja kõrvalt naasis Gerda ülikooli.

Jaga
Kommentaarid