Pumpramäe – mõnus kodu metsa veerel

Rahu, vaikus ja looduslähedus olid märksõnad, mida Rikbergi pere kodukoha valikul eelkõige silmas pidas. Kaheksa aastat tagasi nad selle unistuse ka täitsid, kui kolisid korterist oma kätega renoveeritud palkmajja Järvamaale Kirila külla.

Punase kivikatuse ja tumedaks peitsitud laudisega maja paistab kruusateele ära. Pumpramäele juhatab kuivanud puutüvele paigutatud puidust silt, mille all maja kujuga postkast. Sissesõiduteed ääristavad korrapäraselt paigutatud põllukivid, mida üks sõber nimetab maakivialleeks. Kunagi tuleb siia ehk ka ehtne allee, praegu on põllukividele seltsiks pargiroosid.

Puid istutama on Gerdi ja Andrei varmad. Ühel hektaril kasvavad neil juba noored kuused, 0,7 ha aga võtavad enda alla kaseistikud. Asi see siis ei ole mõnikümmend puud ka sissesõidutee äärde kasvama panna.

Automüra siia peaaegu ei kostagi ja võõrad sisse ei keera – kohe ju näha, et tee lõpeb taluõues. Kui miski rahu ja vaikust segab, on see linnulaul ja metsakohin, aga need on enam kui meeldivad.

Õuest otse sahvrisse

Iidsed õuepuud ja kivivare andsid tunnistust sellest, et talukoht on vana. Selle talu nii-öelda uus elamu oli ehitatud umbes kuuekümnendatel ja endine peremees elas ostuhetkel veel sees. See oli valiku tegemisel plusspunkt, sest tühjalt seisnud maja pakub enamasti ebameeldivaid üllatusi.

Talu omapärast nime ei osanud vanaperemees seletada, “mäge” sisaldava nimega talusid on siinkandis aga palju. Parema puudusel on hakatud mäeks kutsuma künkaidki, ümbrusest pisut kõrgema koha peal asub ka Pumpramäe.

Tibukollane laudis, eterniitkatus ja palju aknaid, kõik toad tapetseeritud – tüüpiline tollel ajal ehitatud elamu. Enne ostu tuvastati, et tahutud palk on hästi säilinud. Kui laudis sai maha võetud, selgus, et osa aknaaluseid palke on siiski pudedad. Aga neid ei hakatud vahetama, vaid nihutati hoopis aknad madalamale. Hiljaaegu aastaseks saanud pojale Andreasele meeldib kangesti akna all seista ja välja vaadata. Nüüd pole seda hirmu, et ta peab selleks end toolile upitama.

Ümberehituse käigus kaevati meetrilaiuselt lahti maja maakivist vundament ja täideti see killustikuga, mis toimib drenaažina. Nii pole karta, et niiskus hakkab vundamenti lõhkuma.

Kinni ehitati uks, mis viis miskipärast otse sahvrisse. Õigemini tehti selle asemele aken. Ka lammutati tuulekoda, nüüd pääseb õuest kohe esikusse. Maja sai ilusa uue välisukse.

Vana laudise all õiget soojustust polnudki. Lisaks põhjalikule soojustusele pandi tuuletõke ja peale servamata lauast laudis, mis tumedaks peitsiti.

Et maja pakasega külma sisse ei laseks, soojustati korralikult ka katus. Vanade sarikate peale paigaldati lisasarikad, et katusele saaks panna paksema kihi kivivilla. Korstnapits laoti vanadest ahjukividest, puudujääv osa kive korjati üles metsast prügimäelt.

Katusekivid osteti pruunid. Aga kui tekkis mõte laudis tumedaks peitsida, sai selgeks, et nii see asi ei lähe – elamu jäänuks liiga sünge. Pruunid kivid jäeti ootama, kuni ehitusjärg kõrvalhooneni jõuab. Majale osteti punased katusekivid ja tulemus on suurepärane. Valge välisuks ja sama värvi raamidega puitaknad annavad tublisti sära juurde.

Puit laes, põrandal ja seinas

Vähe polnud tööd ka maja sees. Ehitus ei ole Andreile võõras ala, enne päästeametisse tööle asumist töötaski ta ehitusel. “Head nõu sain ka internetist, näiteks materjalivaliku kohta,” räägib ta.

Laed olid üle löödud vineeriga, selle all oli peidus heas korras n-ö Poola laudis. Need lauad võttis peremees kõik ükshaaval alla, laskis höövelmasinast läbi, lihvis üle ja kattis valgendava õliga. Ilus hele lagi annab ruumile valgust juurde.

Tapeedi alt tuli välja hall tahutud palk. “Õnneks polnud endine peremees koonerdanud, vaid teinud seina ilusatest pikkadest palkidest,” kiidab Andrei. Palgid puhastas ta ketaslihvijaga ja töötles linaõliga, mis muutis seina pisut tumedamaks. Palkide vahed tihendas pruuni hermeetikuga. Sedasi said seinad ilusad ja polnud mingit tarvidust neid tapeediga katta. “Looduslähedus eelkõige,” on pererahva ühine arvamus.

Kõige kehvemas seisus olid põrandad, need tuli kõik üles võtta. Kui kõlblikud lauad hiljem välja sorteeriti, piisas neist vaid ülakorruse esiku jaoks.

Aga praegused põrandad, kas need polegi siis vanadest laudadest? “Ära petavad jah,” naerab Andrei ja seletab, kuidas uutest vanad, pisut krobelised said. “Nendega nägime hulga vaeva tõesti. Albu vallast ostetud kuuselauad rändasid Tartusse, kus erilise tehnoloogiaga neid harjati. Töötlemise tulemusel kaotas puit oma pehme osa.” Nii sai uus puit vana näo, justkui oleksid pererahva jalad seda aastaid kulutanud. Tume peits toob puusüü hästi nähtavale. Ka põrandad soojustati.

Põhjalik töö kannab vilja, toad on soojad kõige külmemalgi päeval. Enamasti köetakse ahju korra päevas, harvadel juhtudel kaks. Pererahvas jagab heldelt kiitust tublile ahjumeistrile pottsepp Arvo Täheväljale.

Ka tubade jaotust muudeti. Sahvrist sai köök ja teise sahvrisse – neid oli majas koguni kaks – ehitati duširuum. Selle kõrval asuv väike tuba sisustati kabinetiks. Elutoa tarvis võeti kahe väikese toa vahelt sein maha.

Pööningukorrus sai valmis neli aastat tagasi. Seal on kaks avarat ruumi: pererahva magamistuba ja väikese Andrease tuba. Viimane seisab esialgu enamasti jõude või mängib väikemees seal ema-isa silma all. Mänguruumi on tal laialt ja kummuti peal hulk lelusid ootamas. Elutoas on Andreasel hiljuti kingiks saadud, temast mitu korda suurem mängukoer, mis eemalt paistab nagu päris. Sellele võib selgagi ronida.

Hindavad eestimaist ja taaskasutust

Uisapäisa mööblipoodi noored ei tormanud, ja kas meelepärast talustiilis mööblit sealt leiakski. Pealegi polnud plaanis tube asjadega üle kuhjata.

Andrei vaatas ringi oma ema elamises Paides, ikka on kombeks kasutult seisvad esemed kõrvalhoonesse tõsta – ehk läheb kunagi tarvis. Kuuris ootaski oma aega küllalt kehvas seisus kummut.

“Aga asja sellest sai. Võtsin maha vana värvi, panin uued liistud ja käepidemed. Kummut missugune,” on peremees rahul.

Kaks riidekappi esikus on samuti vanad. Ühe pakkus välja sõber, ja sedagi oli vaja taastada. Teise, millel on ilusad treitud detailid, leidsid nad interneti kaudu Võhmast. Kõik taastatud kapid töötles Andrei mööbliõliga.

Köögi- ja vannitoamööbli tellimusega pöördus Andrei Türil asuvasse Woodhammer OÜsse. Pere on eranditult kasutanud eestimaiste firmade teenuseid: maja puitaknad valmistati samuti Järvamaal. “Ümbruskonna inimesed ikka tunnevad ja usaldavad üksteist,” nendib Andrei, kes jääb sealse tööga väga rahule. Mööbel on tõepoolest ilus lihtne, pisut punaka tooniga.

Elutoa diivanilaua tegi aga eakas meister Lembit Blehner. See on eriti nutikalt välja mõeldud. Laual on küljes sepistatud käepidemed ning see meenutab pigem riidekirstu. Selles hoiabki Gerdi oma lõngavaru.

Köögilaua ja toolide järel aga käidi koguni Võrumaal Hauka laadal. Laudlina sellel ilusal laual on Gerdi kootud. Perenaine on seni jutuajamist vaikselt jälginud, aga mehe õhutusel räägib siiski, et talvel teeb ta meelsasti käsitööd – koob kindaid, sokke, kampsuneid ning heegeldab ja koob linikuid ja pitse.

Kapi peal on pitsidega ääristatud punutud korvid, kus armastavad magada pere kaks kassi. Kiisudega aga kohtuda ei õnnestunud. Gerdi meisterdas ka põneva valgusti, kasutades ära lillepoest pärit okstest tehtud lillekimpude alused.

Mõnegi mööblitüki on Andrei ise teinud. Ta kohendas vana jalaga õmblusmasina lillelauaks, mis seisab praegu elutoas. Teinegi jalaga õmblusmasin leidis uue otstarbe. Nimelt on kabineti kirjutuslaua jalad õmblusmasina omad, plaadi ja sahtlid meisterdasid Andrei ja mööblimeister Lembit Blehner kahasse. Kabineti seinakapp ja mõned riiulid on samuti peremehe enda looming.

Üle ega ümber ei saa sepistest, mille pealt pererahvas pole kokku hoidnud. Riiulite toed, kappide uste hinged ja käepidemed – kõik on sepistatud. Seppasid, kelle tööd tunnustada, on mitu. Kõige rohkem on siin Raido Tõntsi sepiseid.

“Huvitav on see, et kui vundamenti lahti kaevasime, tuli ka maa seest välja sepistatud uksehingi. Ilmselt pandi need kunagi nii-öelda käest ära. Mõned olen ära puhastanud ja kasutuselegi võtnud,” räägib Andrei.

Kasetaimed kasvavad kastis

Maja ümber kohiseb viis uhket õuekaske, kuues läks välja, aga tema asemel sirgub juba uus. Majaesine on kaetud tänavakiviga. Õu on kevaditi kaua vesine, nüüd saab kuiva jalaga ka puukuuri. Kõige uhkem puu on muidugi kahar kuusk, oma 15 meetrit kõrge. Kui torm neli meetrit latva ära murdis, ei saanud arugi, et puu oleks madalamaks jäänud.

“Kahju, et nii õievaesel ajal siia juhtusite,” on perenaine natuke nukker. Värvi pakkusid vaid õitsvad sirelid ja kiviktaimla. Tulbid hakkasid just õitsemist lõpetama, suvelilled aga ootasid kasvuhoones väljaistutamist.

Lisaks lilletaimedele on kasvuhoones tomatid, kurgid, salat ja mitmesugust maitserohelist. Ukse kõrval kastis aga sirguvad tillukesed kased. “Kask külvas seemned lillepeenrasse, sealt ma nad välja kaevasingi,” seletab Gerdi. “Millal neist puud saavad, ei jõua ära oodata, aga tore on kasvamist jälgida.”

Vanad viljapuud juuriti välja ja asemele istutati marjapõõsaid, õuna- ja ploomipuid. Kuigi puud kaeti talveks hoolega kinni, leidsid kitsed ja jänesed ikka koha, kust näksata. “Krunt on suur, ei jõua aeda ümber teha. Eks tuleval talvel tuleb hoolsam olla,” arvab perenaine.

Kui majaga asjad ühel pool, võttis Andrei ette kõrvalhoone. Vana lauda vundamendi ühte kivisse oli raiutud aastaarv, mis annab teada, et laut on ehitatud 1940. aastal. Meistri nime siiski välja ei loe.

Pärast vana lauda puitosa lammutamist taastati kõrge maakivist vundament, ümarpalgid ehituse tarvis on pärit Põlvamaalt. Koolivend võttis palgid metsast maha, kooris ja ehitas ka seinad valmis. Seejärel märgiti palgid ära ja võeti rajatis lahti. Andrei osaks jäi neile veokiga järele sõita ja seinad uuesti püsti panna. Siin oli abiks paar sõpra ja naabrimees Urmas Kurm, kellest on abi olnud mitmel puhul. Esiotsa lootis Andrei kogu tööprotsessi kaasa teha, aga pidi kahjuks ajanappusele alla vanduma. Tumedaks peitsitud palkide ja pruuni kivikatusega kõrvalhoone näeb uhke välja. Sinna tuleb garaaž, saun ja kaminasaal.

Andrei on seda meelt, et midagi ei või lasta raisku minna. Näiteks ehitas ta laudast alles jäänud sarikatest puukuuri sõrestiku. Krundil oli veel ühe kõrvalhoone vundament. Naabrimees kaevas kivid kopaga välja ja nüüd ääristavad need sissesõiduteed.

Metsa veeres hakkab silma kümblustünn, kus talgulised end kuumal päeval jahutada saavad. Palju töid on Pumpramäel tehtudki talgu korras. Kui mitte sel, siis tuleval suvel saab kindlasti saunast mõnu tunda.