Kahjustuse napp kirjeldus ei võimalda kindlalt öelda närbumise põhjust. Kuna see algab taime alumistest lehtedest, on alust arvata, et tegu on nakkushaigusega, ja nimelt – krüsanteemi närbumistõvega.

Seda haigust tekitavad mullas pesitsevad patogeenseened Verticillium albo-atrum ja Verticillium dahliae, samuti Fusarium’i seened. Paljud neist on väga laia peremeestaimede ringiga, seega on ka nende aeda sattumine ning taimede nakatumine küllaltki tõenäoline.

Haigus ilmutab end erinevalt

Vertitsilloosi haiguspilt võib olenevalt krüsanteemi kasvutingimustest ja sordist ka pisut varieeruda ning alati pole võimalik seda üheste tunnuste põhjal määrata. Tavaliselt avaldub haigus esmalt tõesti taimede alumiste lehtede närbumisena ja ka mõningase värvimuutmisega. Närbunud lehed nimelt kolletuvad, kuivavad, kuid ei kuku maha, vaid jäävad varre külge rippu.

Teisel juhul värvuvad kõigepealt vaid alumiste lehtede servad kollakaks, punakaks või pruunikaks ja koolduvad üles.

Mõnel sordil on haiguse esmaseks ilminguks taimede kidur kasv ja kollakasroheline lehestik. Krüsanteemi varajase nakkuse korral on kogu oodatud õiteilu rikutud: õisikud jäävad väikeseks, õied avanevad halvasti, kroonlehed on pleekinud ja õiesüdamed pruunistuvad. Selline taim ei oma enam dekoratiivset väärtust.

Vertitsilloosile iseloomulik närbumine avaldub sageli vaid taime ühel küljel või isegi ainult poolel lehel. Pooleldi närbunud leht kuivab ka poolest saadik, kusjuures haige ja terve leheosa on lehesoonega selgelt piiritletud. Selline imelik pilt annab kindlaid vihjeid haigusest.

Patogeen pesitseb mullas

Patogeen tungib mullast juurekarvakeste kaudu taime varre juhtsoontesse ja liigub seal järjest ülespoole. Pahategija seeneniidistik ummistab juhtsooned. Lisaks eritab patogeen taimerakkudele mürgiseid aineid. See ongi lehtede närbumise peamine põhjus.

Väga harva ja suure õhuniiskuse korral võib patogeeni õrna ämblikuvõrgutaolist seeneniidistikku ja eoskirmet näha ka surnud taimeosadel, kui neid hoolega ja lähedalt uurida. Sellist haigust põhjustavad mikroorganismid võivad mullas püsida eluvõimelisena üllatavalt kaua, isegi kuni 14 aastat.

Krüsanteemi fusarioos areneb aga vertsilloosist kõrgema mullasoojuse korral. Kahjustus avaldub enamasti õienuppude või õitsemise algfaasis. Taime alumised lehed kolletuvad alates servadest, närbuvad ja kuivavad. Haige taime juurekael on märgatavalt tumenenud.

Niiskes keskkonnas moodustub seal õrn roosakas eoskirme. Ka sellise taime juurestik on juba saanud kannatada – tema juured on pehkinud. Mõnikord võivad sellest haigusest tabatud taimede lehed närbuda järsku, ilma rohelist värvust kaotamata. See juhtub siis, kui taime juhtsooned on täielikult ummistunud. Haigestunud taime ristlõikes on siis juhtsoonte tumenemist näha pruunika ringina.

Krüsanteemi haigestumist närbumistõbedesse soodustavad temperatuuri järsud muutused, liiga madal või liiga kõrge mulla- ja õhusoojus, samuti liigniiskus või hoopiski liigne kuivus.

Halvasti mõjuvad ka happeline ja tihenenud pinnas ning taimede kasvatamine mitu aastat samas kohas.

Tasub ka teada, et eelkultuuridest võivad nakkusalgme kõige sagedamini mulda jätta tomat, kurk, begoonia ja aster.

Närbumistõbede tõrjel võib haiguse algfaasis kõige sagedamini abi saada taimede kastmisest Switch 62,5 WGga. Kasutada tuleks 20 grammi preparaati 10 liitri vee kohta.

Haiguste ennetamine

Närbunud taimed on alati õigem juba koos mullapalliga teiste juurest eemaldada, hävitada ja istutus- auk desinfitseerida sama preparaadiga. Desinfitseerimislahus valmistage kastmislahuse kontsentratsioonist kolmandiku võrra kangem.

Haigust aitab ennetada neutraalse mullareaktsiooni tagamine, tiheda istutuse ja lämmastiku liia ning eelkultuuridest tomati, kurgi ja astrite vältimine.

Paljundamisel tuleb alati valida terved emataimed ning veenduda nende tervises ka õitsemise ajal. Kui haigused on endast siiski märku andnud ja muld seetõttu nakatunud, tuleb vähemalt 4–5 aastat pidada istutusvaheaega.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid