VEEL POLE HILJA: Hea siidri saab hilistest õuntest

Hea siidri aluseks on võimalikult kvaliteetne õuna- ja pirnimahl.

Inglased ja prantslased teevad siidrit spetsiaalsete sortide õuntest ning klassikaline segu on mõrudest, magusmõrudest, magusatest ja hapudest õuntest.

Loomulikult valmistatakse siidreid (sh tööstuslikke) ka söögiõuntest, nii et kodus lihtsalt oma lõbuks siidrit tehes ei maksa ennast eri õunasortide pärast liigselt vaevata. Polli katsebaasis tehtud uuringute põhjal on kõrge happesuse ja suhkrusisaldusega ning siidri tegemiseks sobilikud järgmised Eestis enim kasvatatud õunasordid: ‘Juulikuune’, ‘Krügeri tuviõun’, ‘Suislepp’, ‘Valge klaar’, ‘Aia ilu’, ‘Melba’, ‘Antonovka’, ‘Cortland’, ‘Joonik aniis’, ‘Karksi’, ‘Neva’, ‘Paide taliõun’, ‘Pärnu tuviõun’, ‘Borovinka’, ‘Polli kaunitar’, ‘Sidrunkollane taliõun’, ‘Talvenauding’, ‘Tartu roosõun’, ‘Tellissaare’ (andmed pärinevad raamatust “Puuviljad, marjad, tervis”, Tallinn 1997).

Neist ‘Cortlandi’ peavad päris siidriõunaks ka traditsioonidega siidritootjad Suurbritannia ja USA.