Portugali imekaunid aiad on avastamist väärt

Portugal on rikkaliku ajaloopärandiga, linnade, mägede ja imekauni maastikuga maa. Ei puudu ka veinid, muusika ja lõbustused. Riik, mille möödunud aegade vägevust kinnitavad paljud võimsad ehitised üle kogu maa, eredamateks näideteks kloostrid ja kirikud.

Maakodu viib oma lugejad Portugali ajavahemikul 9.-15. augustini. Reisi teevad eriliseks sealsed rikkad aiad, mida on plaanis külastada.

Portugallasi kutsutakse Lõuna-Euroopa skandinaavlasteks – lihtsad, vaoshoitud, siirad ja südamlikud ning külalislahked. Reserveerituse all, millel mõnikord lasub kuulus saudade ehk nostalgiapitser, on elurõõmsad inimesed, kellele meeldib koos laulda, süüa ja juua.

Saudade ja fado

Saudade on tõlkimatu sõna, mis väljendab tunnet mõne kauge koha, inimese või ükskõik mille vastu, tugevat igatsust või nostalgiat, mis paneb kannatama ja rõhub südant. Sajandeid on portugallaste tüüpilisteks tegevusaladeks olnud meresõit ja kalastamine.

Saudade on see, mida tunnevad mahajääjad pikka aega merel olnud omaste vastu. Või ehk iseloomustab saudade paremini nende meeste igatsust oma kallimate embuste ja koduse kalaroa järele. Sellest ajast, kui meresõitjad esmakordselt ümber Hea Lootuse neeme purjetasid, on miljonid portugallased emigreerunud, otsides rikkust ja paremat elu.

Tihti tulid mehed siiski tagasi ja seda tänu saudadele. Portugallased usuvad, et just nende koduküla või kodulinn on kõige õnnistatum maalapike kogu ilmas ja ei Pariisi toredus ega Londoni ööelu ei suutnud neid kõrvale kallutada kombest säästa teenitud frangid või naelad päevaks, mil nad pöördusid tagasi kodukohta ja asusid elama kenasse majakesse.

Fado on Portugali rahvusele ainuomane muusikastiil, nukker ballaaditaoline laul, mida saadetakse kitarril. Need on laulud saatusest, igatsusest ning neis avaldub portugallase hing.
Fado melanhoolne rahvuslik kunst iseloomustab rahva hinge, kus Atlandi temperamendile omane sentimentaalne fatalism on pidevas vastuolus rõõmsama Vahemere poolega.

Traditsiooniliselt kohtuvad kaabudes mehed pühapäeviti peaväljakul, et natuke juttu ajada, samal ajal kui naised valmistavad lõunasööki kogu perekonnale, sealhulgas ka vanavanematele, nõbudele, onudele ja tädidele.

Nautimist väärt road

Portugali söögiajad on rikkalikud ja tervislikud. Menüü koosneb mitmest toidust, mis tavaliselt on valmistatud oliiviõliga ja maitsestatud aromaatsete taimedega. Portugali kokakunstis on tähtis osa munadel. Neid kasutatakse suppides ja sageli täiendavad nad kala- ja liharoogi ning nad on ka enamustes magustoitudes. Eelistatavaim teravili on riis, mis portugallastele hakkas meeldima pärast reise Kaug-Itta. Tavaliselt serveeritakse ka krõbekartuleid.

Portugali köök on mitmekesine ja eri regioonides on levinud erinevad road, kuid väga olulisel kohal on kala. Tursk, bacalhau, on levinuim kala, eriti põhjas, millest toidu valmistamiseks on nii palju retsepte, et aasta igaks päevaks võib valmistada erineva roa ja retsepte jääb veel ülegi. Siiski võib maa ühes või teises osas leida palju teisigi kalu.

Populaarsed kalaroad on grillitud sardiinid ja caldeirada, mis kujutab endast kartulitest ja kalast valmistatud hautist. Rikkalikult on mereande (mariscos), nende seas kaheksajalgu.

Koorikloomad on hõrgutavad ja väga erinevad eriti Algarves, kus taimedega vürtsitatud merekarpide ja vorstide küpsetamiseks kasutatakse spetsiaalset vasknõu cataplanat. Õiglusega on kuulus Peniche moodi ehk aurutatult valmistatud jõevähk (lagosta).

Traditsiooniline portugali kiirtoit on Portost pärit francesinha (teatud tüüpi soe võileib), üle riigi on levinud ka bifanas (võileib grillitud sealihaga) ja prego (võileib grillitud loomalihaga).

Ilma veinita ei saa

Juba Rooma ajast alates on olnud Portugali veinid rahvusvaheliselt tuntud. Hinnatumad Portugali veinimargid on tänapäeval Vinho Verde, Vinho Alvarinho, Vinho do Douro, Vinho do Alentejo, Vinho do Dão ja Vinho da Bairrada. Portugali dessertveinidest on tuntumad Favaios ja Setúbali veinikasvatuspiirkonna Moscatel.

Portugal on portveini kodumaa ja on andnud sellele magusale, kangestatud veinile ka nime. Portvein on Portugali tuntumaid kaubaartikleid maailmas. Portveini valmistamisel kasutatakse marjasorte, mis kasvavad Douro jõe ülemjooksul Põhja-Portugalis. Kangestatud veini leiutasid aastasadu tagasi nutikad laevnikud ja veinikaupmehed, kes märkasid, et kui lisada veinile viinamarjadestillaati, peab vein merereisidele paremini vastu ning sihtpunktis on võimalik laevatrümmis loksunud veinivaadi sisu veega lahjendades uuesti veiniks muuta. Kuigi tänapäeval on teisigi veini säilitamise meetodeid, kasutatakse kangestamist senini, kuna see protsess lisab veinidele põnevaid maitsenüansse.

Mitut sorti käsitöö

Portugali käsitöö on väga mitmekesine. Enamikes linnades korraldatakse nädalaid kestvaid laatu. Need värviküllased ja rahvarohked laadad annavad hea ülevaate Portugali käsitööst. On palju pottseppi (olarios), kes valmistavad savitooteid nii igapäevaseks majapidamiseks kui ka silmailuks.

Esemed on piirkonniti erineva kuju ja värvidega. Barceloes on potid erksavärvilised ja glasuuritud, kaunistatud taimornamentidega. Siin toodetakse ka mitmevärvilisi savist kukkesid. Coimbra ümbruses on põhivärviks roheline. Kaunistused on rohkem geomeetrilised ja pruunides ja kollastes toonides. Caldas da Rainha savinõud on helerohelistes toonides ja üllatavates vormides ja rikkalikult kaunistatud lehtede, lillede ja loomakujutistega.

Rahvasuu ütleb, et “kus on võrgud, on ka pits”, ja tõsi ta ongi – niplispitsi valmistatakse peamiselt just ranniku ääres või sadamate lähistel. Motiividena kasutatakse nulukäbisid ja lilli, aga ka vetika-, merekarbi- ja kalamotiive.

Portugalis valmistatakse kauneid tikitud rätikuid, laudlinu ja voodikatteid. Kõige kuulsamad voodikatted (colchad) on Castelo Brancos, kus neid tikitakse siidniidiga linasele kangale. See on juba pikaajaline traditsioon ning töö ise on vaevanõudev. Voodikatted on oluliseks osaks pruudi veimevakast.

Kuld- või hõbetraadi painutamise tehnika kõrgaeg oli kuningas João V valitsusperiood 18.saj, kuid tänapäevalgi on filigraan Portugalis suure au sees. Peent ja keerukat südame-, risti-, kitarri- ja eelkõige karavellikujulist ehistööd valmistatakse väga painduvast traadist.

Kõrkjatest, pajuokstest ja õlgedest punutakse nii dekoratiiv- kui tarbekorve. Trás-os-Montesis võib näha kandesadulaid, millel on kahel pool sügavad silindrikujulised korvid.

Paljud puust esemed (karbid, toolid, kapid) on kaunistatud eredavärviliste lihtsate motiividega. Maalitud hele puit on Portugali käsitöös traditsiooniline ja seda võib kohata kogu maal. Näiteks tammest ikked, maalitud kaarikud ja nikerdatud ning maalitud kalapaadid. Kus iganes kasvab korgitamm on kohalikud õppinud tegema korgist karpe, võtmerõngaid, vöösid, kotte jne.

Rikkalik ja lopsakas taimestik

Portugali taimestiku liigirohkus ja mitmekesisus annab hea ülevaate riigi klimaatilistest kontrastidest ja erinevatest mullatüüpidest. Metsad katavad 36 % maast. Selles osas, kus suved on väga kuivad, kasvavad iilekstammede ja korgitammede tihedad metsad kõrvuti harvade viirukipõõsaste, lavendlite, rosmariinide ja liivateega kaetud nõmmedega. Portugal on ka maailma suurim korgitootja. Eukalüpt kasvab peamiselt ranniku ääres, kõrvuti erinevate männiliikidega, mis ranniku lähedal kasvavad suurte metsadena. Serra da Estrelas domineerivad alepo männid.

Vahemerelised taimeliigid kohanevad kergesti Algarves, kus võib näha aaloesid, agaave, jaanileivapuud, mandli-, viigi-, apelsini- ja oliivipuid.

Buçaco mets on 105 ha suurune müüriga ümbritsetud metsa-ala, mis kuulus 1300 aasta jooksul kirikule. Sinna on aegade jooksul istutatud üle 700 erineva kohaliku ja eksootilise puuliigi tehes sellest ühe liigirikkaima metsapargi Euroopas. Selle keskel asub harukordne 19. saj. lõpus ehitatud pillavalt uhke uusmanuelin-stiilis Portugali kuningate jahiloss. Pargi kuuest allikast suurimast saavad alguse kaskaadid, mis laskuvad alla magnooliatega palistatud lammijärve. Selle juurde kulgev sõnajalaorg on ääristatud kogu maailmast pärit lopsakate sõnajalgpuudega, mis annavad orule troopilise õhustiku.

Kliima ja imeline aiakunst

Portugali aedale mõjub hästi Atlandi kliima. Kuigi temperatuurid võivad suvel tõusta 40 kraadini on aiad värskendavalt ja üllatavalt lopsakad. Paljusid Portugali aedu täidavad külma veega mauri veereservuaarid ja itaalia purskkaevud. Veereservuaarid on Portugalis tunduvalt suuremad, kui tavalised aiatiigid ning ehitatud tihti otse allikale. Teine Portugali aedadele tüüpiline element on apelsinipuud, mis on siia toodud samuti moslemite poolt.

Aedade külastamiseks sobiv ajavahemik on siin üllatavalt pikk alates juba jaanuarist kameeliate õitseajaga.

Aiad on rajatud põhiliselt 16. ja 18. saj. Need väljendavad nende ajastute heaolu. 16. saj. õitsengule panid aluse suured maadeavastused. Selle aja õukond meelitas ligi kunstnikke, skulptoreid ja arhitekte kogu Euroopast. Majade juurde loodi moodsaid aedu, kuid vaid vähesed sellest ajastust on säilinud.

Teine õitsenguperiood järgnes kulla ja vääriskivide avastamisele Brasiilias. Tuhanded mehed läksid Brasiiliasse tööd otsima ja tulid tagasi rahaga, mida investeeriti maasse luues veinimõisaid, maamaju ja aedu. 19. sajandil olidki Portugalis väga populaarsed linnalähedased aiaga maamajad. Külastame ühte sellise maamaja juures asuvat eraaeda. See on Porto ümbruses üks vähestest, mis on veel tänaseni säilinud. Aed kuulub praeguseni samale perekonnale, kes seda jätkuvalt korras hoiab. Omanikud tegelevad ka puukooli ja erinevate aiataimede kasvatamisega.

Põhja-Portugali aiakujundajaid mõjutas enam barokkstiil. Samal ajal jätkus lõuna pool araabia stiili mõju, mis väljendus ohtrates azulejo- plaatide kaunistustes. Lissaboni ümbruskonnas asus 17. sajandil palju maamõisaid. Fronteira markiiside palee on haruldane näide neist tänaseni säilinud maamõisatest. 17. saj. rajatud palee ja Prantsuse stiilis aiad kuuluvad praeguseni samale perekonnale, kuid on avatud ka külastajatele. Aiad on kaunistatud purskkaevude ja kujudega ning Portugalile omaste azulejo plaatidest kaunistustega tehes sellest suurepärase Portugali aiakunsti näite.

Azulejo - mis see on?

Rääkides Portugali ehituskunstist, ei saa mööda minna hoonete dekoreerimisel kasutatud glasuuritud keraamilistest plaatidest azulejo, mida esineb nii sise- kui ka väliskujunduses. Alates 15. saj. on azulejod olnud sajandeid Portugali erinevate arhitektuuristiilide koostisosaks.

On kahesugust arvamust sõna azulejo päritolu kohta. Ühed arvavad, et ta on tulnud sõnast azul – sinine; teised, et hoopis araabiakeelsest sõnast azzulai või al zuleih, mis tähendab terrakota siledat osa. Iseäranis tüüpilised on need paljudes 16.–17. sajandi hoonetes, mille välisfassaadid ning tubade ja saalide seinad on kaunistatud enamasti sinivalgete või muudes pehmetes toonides azulejo-plaatidega. Azulejosid kaunistasid tõelised meistrid.

Portugallased, kes saabusid 19.saj. Brasiiliast õnneotsingutelt, hakkasid oma majade seinu üleni azulejodega kaunistama. Nii sai kaitsta majade seinu vihmade ja niiskuse eest. Moe saabumise järel kaunistati terveid tänavaid ja kirikute fassaade väikeste masstoodangust tulnud keraamiliste plaatidega. Azulejodest sai ka poodide, turgude ja jaamade peamine kaunistusviis, mis kajastasid kohalikke traditsioone ja ajaloolisi sündmusi.

Külm kasvuhoone ja aiafestival

Üks omapärasemaid vaatamisväärsusi on Lissabonis Eduardo VII pargis asuv Estufa Fria, nn külm kasvuhoone. See puidust sõrestikkatusega ehitis rajati kaitsmaks eksootilisi taimi nii suvise kuuma päikese kui talvise jaheduse eest. Erinevatest maailmaosadest pärit taimede hulgas võib näha lõunadiksooniat, rododendroneid, kameeliaid jpm. Hiljem on siia lisatud ka klaasist kasvuhoone, kus kasvab troopilisi taimi nagu kohvi-, mango- ja banaanipuud. Kõige väiksem osa on pühendatud erinevatele sukulentidele. Kogu kompleksis võib leida väikseid tiike ja kosekesi ning avastamist jätkub siin tundideks.

Igal suvel toimub Portugalis Limas Rahvusvaheline aedade festival ning igal aastal on see pühendatud erinevale teemale. Sel aastal on selleks „Avastuste aed“. Üks neist aedadest on meie meelte avastamiseks, teine on seitsme kontinendi aed, kolmas reisimise avastused jne. Paljude huviliste hulgast valitakse välja u 11 võistlejat, kes saavad kujundada neile määratud aiaosa. Festivalil on suurepärane võimalus tutvuda kaasaegse aiakujunduse ja maastikuarhitektuuriga.