Vähenõudlik kitseenelas sobib nii peenrasse kui ka omaette ilutsema

Kitseenelad on ühed ütlemata toredad ja toretsevad taimed. Vaeva on nendega vähe ning tänapäeval leiab lillepeenrasse sobiva kitseenela liigi või sordi igaks olukorraks.

Kibuvitsade, maranate, maasikate jt roos­õieliste sugukonda kuuluvate tuntud taimeperekondadega võrreldes on kitse­enelate õied ikka häbematult väikesed; aga see-eest on neid tuhandeid. Siiski on selles suures ja mitmekesises sugukonnas ka teisi taolisi – kitseenelate lähedased sugulased enelad ja angervaksad.

Kitseenelate perekonnas on vähe liike, erinevate käsitluste kohaselt vaid 2–5. Harilik kitse­enelas (Aruncus dioicus) on perekonnas levinuim, kasvades looduslikult põhjapoolkera niisketes mägimetsades. Varieeruva liigina on tal hulgaliselt alamliike, teisendeid ja vorme ning pikk nimekiri sünonüüme. Euroopa aedades kasvatatakse seda taime juba XVII sajandist ning mõnedes riikides kasvab ta aedadest plehku pannuna kohalike taimede keskel isegi metsistunult. Ka Eestis on kitseenelas vanade mõisaparkide ja taluaedade taim.

Loe, missuguseid eripalgelisi sorte on ja kuidas kitseenelast kasvatada.