Lillesibulaid on kahesuguseid. Külmaõrnad sibulillede liigid, näiteks aedgladioolid, kaeralilled, mehhiko jänesekapsas, hollandi sibuliiris tuleb istutada maha kevadel. Nende õitsemisaeg jääb tavaliselt suve keskele või lõppu.

Teised lillesibulad tuleb istutada maha sügisel. Sellised on näiteks hüatsindid, tulbid, nartsissid, krookused ja paljud liiliad, et nad juurduksid, kasvukohal talvituksid ning saaksid kevadel õitseda.

Üha rohkem leidub inimesi, kes soovivad sügisel istutatavaid lillesibulaid soetada ka kevadel, et nende kauneid õisi nautida. Selleks, et hoida lillesibulaid üle talve, on vaja täpset niiskuse ja temperatuuri taset. Isegi vajalike seadmete olemasolul on selline hoiustamine kulukas.

Sügisel istutatavate sibullillede tavapärane istutusaeg jääb septembrisse ja oktoobrisse. Mugulad peavad mulda saama sellise arvestusega, et nad jõuaksid enne pinnase külmumist piisavalt juurduda.

Keskmine tulpide, nartsisside ja hüatsintide juurdumisaeg pinnase temperatuuril 9° kestab keskmiselt kuus nädalat. Lihtsamad tulbid, näiteks Greigi, Kaufmanni, Fosteri ja Darwin-hübriidtulbid, ka paljud trimftulbid on puuduliku juurdumise suhtes leplikumad.

Nõudlikumad ja pikema vinnaga juurdujad on hüatsindid, enamik nartsisse ja eksklusiivsema välimusega tulbid. Vaid piisavalt juurdunud sibullilled elavad talve üle.


  • Hea on kasutada spetsiaalseid istutuskorve, mis aitavad ära hoida näriliste kahjustusi ja tagavad sordipuhtuse. Sibulaid on korviga ka hea üles võtta.

  • Kevadine kompleksväetis antakse sibullilledele enamasti vedelal kujul koos kastmisveega. Esimese väetamise võib teha juba enne lillede õidepuhkemist, ning veel paaril korral kuni õitsemise lõpuni.

  • Madalakasvulisi sibullilli võib väetada vaid korra, kuid uhkemad õitsejad nagu tulbid, hüatsindid ja püvililled õitsevad kauem ning nende õied on suuremad, kui neid rikkalikumalt väetada.