Maikellukest kasutati keskajal südamerohuks, nüüd kingitakse aga sõpruse märgiks

Harilik maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis) on armastuse ja õnne lill. Valged õied meenutavad rohelisel varrel pärlikeed. Viis tükki ühe varre küljes, mis kõik rõõmsasti korraga kõlisesid – nii kirjeldab August Kitzberg piibelehte muinasjutus “Piibeleheneitsi”.

Maikelluke on lihtne ja kaunis, joovastava lõhnaga lill. Rahvakeeles kutsutakse teda piibeleheks, karjasekellukaks, aga ka jänesekõrvadeks, lambakeeleks ning isegi lehmakeeleks. Keskaegsetes rohuraamatutes on kirjas hariliku maikellukese tervendavad omadused. Tol ajal otsustati taimede raviomaduste üle sageli nende välimuse järgi, maikellukese puhul said selleks tema tilku meenutavad õied. Tilgakujulisi õisi peeti südamehädade ja halvatuse rohuks. See, mida tohterdajad alguses arvasid, leidis hiljem kinnitust. Hariliku maikellukese õitest valmistatud eliksiiri kasutati veel närvide tugevdamisel ja peavalurohuna, aga ka nakkushaiguste ennetamisel.