Kasemetsa talu perenaine: kanad on meil pigem lemmikloomadeks

Ent mingis mõttes tekitas kingitus meis kerget pahameelt, sest vaatamata sellele, et elame maal ja ruumipuudust pole, on loom või lind siiski suur vastutus. Ka polnud neile sobivat pesapaika. Linnud jäid siiski meile ja esimesed munadki olid peagi põhupesades.
Praeguseks oleme kanu pidanud kaks aastat ja kõige rohkem on meil olnud 20 lindu. Tulevikus on plaanis piirduda 30–40 linnuga. Kanad on meile nagu pereliikmed. Iga linnu surm tekitab pisaraid ja magamata öid. Üks esimestest kanadest sai ristitud blogija Malluka järgi, sest ta oli kõige aktiivsem ja julgem. Kahjuks sattus tema ainsana kulli küüniste alla.
Kuke ristisime Äpuks, sest ta tõesti kartis inimesi ja jooksis neist võimalikult suure kaarega eemale. Aasta hiljem sai Äpust aga tubli mees ning just nimelt meesterahvad ei meeldinud talle enam (eks teda käidi norimas ka salaja).
Paraku olin mina objekt, keda ta kangesti ründama kippus. Lugesin ja otsisin infot, mida annab teha ründava kukega, sest pottipanemise soovi meil ei olnud. Nii sai appi võetud hobustele mõeldud ratsapiits ning paar kuud seda enesekaitseks kaasas vedades ja igal võimalusel kukke jälgides ja õigel hetkel jaole saades lahendasime probleemi. Kukk rahunes maha ning pole pärast seda enam jalgu inimeste suunas tõstnud, kuigi tähelepanelik peab kindlasti olema. Iseloomuga lind!
Uus võimalus mahakantud kanadele
Kanad oleme ostnud tuttavate käest. Enamik neist olid puurikanad ning me soovisime neile uut võimalust anda, kuigi munatööstuses on nad juba mahakantud. Esimesel karjal olid nokad nii ära kärbitud, et tükk aega mõtlesime, kuidas nad üldse süüa ja juua saavad. Teine kari kanu olid lihtsalt nii hämmingus esimest korda muru nähes. Ühtlasi olid neil tõsised vitamiinipuudujäägid ning läks pea aasta aega enne, kui nad suled uuesti selga said. Paar tükki neist on siiani üsna rääbakad.
Kanad elavad vanas aidas, sinna spetsiaalselt ehitatud kuudis. Kuut on küll soojustatud, ent ei pea talvel suurte miinustega väga pikalt sooja. Nii said esimesel aastal kanad koos kukega veel viimistlemata juurdeehitusse kolitud. Soojustuseks põrandaküte!

Kuudis kasutame allapanuna põhku ning talveperioodil kasvatame allapanukihti, kuniks tekib vajadus puhastada. Nii hoiab aluspanu rohkem sooja. Vajadus vahetamiseks tekib siis, kui lõhn muutub ebameeldivaks (ammoniaak).
Selleks et kuudis niiskustase liiga suureks ei läheks, oleks ideaalne seda võimaluse korral kütta, ent selleks peaks ehitama juba vastava plaaniga ruumid. Meil seda ei ole ja seetõttu on kuut soojustatud. Ühtlasi tuleb mõelda ventilatsiooni peale, et õhk ei jääks seisma.
Meie vahetame aluspanu tavaliselt kahe-kolme kuu tagant, alles siis hakkab tekkima ebameeldivat amooniaagilõhna. Suviti on linnud enamiku ajast õues.
Teisel aastal soojustasime veel pisut kuuti, ent õnneks oli talv armulisem ja linde seekord ka rohkem. Pikka miinusperioodi ei olnud ja linnud said kenasti hakkama. Nüüd on plaanis neile eraldi topeltsoojustusega kuut ehitada.
Parim koolitus on isiklik kogemus
Kanade kohta olen palju lugenud, uurinud ja katsetanud. Leian, et omad kogemused on parimaks koolituseks. Näiteks minu kanad ei vaja talvel lisavalgust ja munesid kõik miinus 15 kraadiga. Talveperioodil ostan neile mahedat täissööta, mis on kordades kallim kui mittemahe, ent ei sisalda GMO-d. Talviti kipume neid liialt hellitama kohupiima, hakkliha ja päevalilleseemnetega. Olen proovinud ise sööta valmistada (puder, tatar, juurikad, teravili) kui ka ainult täissööta anda.

Kanad tahavad kindlasti munakoori, peeneteralist kruusa ja kiviklibu söömiseks ning tuhka või liivasegu suplemiseks. Munakoored aitavad muuta nende enda munade koored tugevamaks ning kiviklibu aitab kana pugusse koguneva söögikoguse kergemini läbi seedida.
Tuhas ja liivas suplemine aitab sulestikku puhastada ja on mõnes mõttes nagu inimesele vanniskäimine. Suvel näeb neid tihti keset hoovi mõnes kaevatud augus päevitamas. Meie kanad on vabapidamisel ehk kui oleme ise kodus, on kanad alati õues. Üksnes suurte miinustega käivad nad korraks aida eesruumis põhu peal ning tugevate tuulte ja vihmadega istuvad õrrel.
Suvel püüavad nad ise putukaid, siblivad vihmaussikesi ja söövad muru. Munad on ilusad kollased ja kanad äärmiselt rahul oma eluga. Ma ei kujutaks muudmoodi kanapidamist
ettegi.
Õnneks pole rebased külas käinud
Kanad ei ole kõige puhtamad linnud ja kuut on alatasa rokane. Vee- ja sööginõu peavad alati puhtad olema. Kuudi ehitusel tasuks kindlasti mõelda puhastusvõimaluse peale ning iga pesakasti asukoht ja sööginõude paigutamine eelnevalt läbi kaaluda.
Linnud ise on aga puhtad, uhked ja puhevil. Tihti leiab neid üksteise nokkasid või sulgi puhastamas, pidevalt üritavad nad mullavanne võtta või käivad tuhkhallidena mööda hoovi ringi.
Meie õnneks pole rebased külas käinud. Küll aga on ohuks igasugused kärbid, tuhkrud ja isegi rotid. Kindlasti tasub kanu kaitsta ka taevast tulevate ohtude eest ning selleks on kullid. Meie suurim vaenlane ongi praegu kull. Kuut on piisavalt kindel, sinna närilised (peale hiirte) ei pääse. Hiired närivad ennast igast puitmaterjalist lõpuks läbi.
Allikas: Maalehe Messileht