Kasemetsa talu perenaine: kanad on meil pigem lemmikloomadeks

Esimesed kaks kana koos kukega kingiti meile soolaleivaks. Olime siiralt rõõmsad ja eks aimasime ka kingitust ette.

Ent mingis mõttes tekitas kingitus meis kerget pahameelt, sest vaatamata sellele, et elame maal ja ruumipuudust pole, on loom või lind siiski suur vastutus. Ka polnud neile sobivat pesapaika. Linnud jäid siiski meile ja esimesed munadki olid peagi põhupesades.

Praeguseks oleme kanu pidanud kaks aastat ja kõige rohkem on meil olnud 20 lindu. Tulevikus on plaanis piirduda 30–40 linnuga. Kanad on meile nagu pereliikmed. Iga linnu surm tekitab pisaraid ja magamata öid. Üks esimestest kanadest sai ristitud blogija Malluka järgi, sest ta oli kõige aktiivsem ja julgem. Kahjuks sattus tema ainsana kulli küüniste alla.

Kuke ristisime Äpuks, sest ta tõesti kartis inimesi ja jooksis neist võimalikult suure kaarega eemale. Aasta hiljem sai Äpust aga tubli mees ning just nimelt meesterahvad ei meeldinud talle enam (eks teda käidi norimas ka salaja).

Paraku olin mina objekt, keda ta kangesti ründama kippus. Lugesin ja otsisin infot, mida annab teha ründava kukega, sest pottipanemise soovi meil ei olnud. Nii sai appi võetud hobustele mõeldud ratsapiits ning paar kuud seda enesekaitseks kaasas vedades ja igal võimalusel kukke jälgides ja õigel hetkel jaole saades lahendasime probleemi. Kukk rahunes maha ning pole pärast seda enam jalgu inimeste suunas tõstnud, kuigi tähelepanelik peab kindlasti olema. Iseloomuga lind!

Uus võimalus mahakantud kanadele

Kanad oleme ostnud tuttavate käest. Enamik neist olid puurikanad ning me soovisime neile uut võimalust anda, kuigi munatööstuses on nad juba mahakantud. Esimesel karjal olid nokad nii ära kärbitud, et tükk aega mõtlesime, kuidas nad üldse süüa ja juua saavad. Teine kari kanu olid lihtsalt nii hämmingus esimest korda muru nähes. Ühtlasi olid neil tõsised vitamiinipuudujäägid ning läks pea aasta aega enne, kui nad suled uuesti selga said. Paar tükki neist on siiani üsna rääbakad.

Kanad elavad vanas aidas, sinna spetsiaalselt ehitatud kuudis. Kuut on küll soojustatud, ent ei pea talvel suurte miinustega väga pikalt sooja. Nii said esimesel aastal kanad koos kukega veel viimistlemata juurdeehitusse kolitud. Soojustuseks põrandaküte!

Päris tore kogemus oli hommikul kell neli, seejärel kell viis ja kuus kuulata kuke kiremist. Kanad olid rõõmsad. Kukk sai küll külmakahjustusi, ent taastus 100%. Seega väide, et kodukanad saavad ka miinuskraadidega hakkama, ei pea kohe üldse paika. On tõuge, kelle hari ja lott on niivõrd väikeseks aretatud, et neile ei tee miinuskraadid kahju, ent tavalised ristandkanad (n-ö maakanad) ei pea sedasi üle paari päeva vastu. Nad ei pruugi ära külmuda, ent kujutage ise ette, mis tunne on ainult hommikumantliga talvel kuudis kükitada.

Kuudis kasutame allapanuna põhku ning talveperioodil kasvatame allapanukihti, kuniks tekib vajadus puhastada. Nii hoiab aluspanu rohkem sooja. Vajadus vahetamiseks tekib siis, kui lõhn muutub ebameeldivaks (ammoniaak).

Selleks et kuudis niiskustase liiga suureks ei läheks, oleks ideaalne seda võimaluse korral kütta, ent selleks peaks ehitama juba vastava plaaniga ruumid. Meil seda ei ole ja seetõttu on kuut soojustatud. Ühtlasi tuleb mõelda ventilatsiooni peale, et õhk ei jääks seisma.

Meie vahetame aluspanu tavaliselt kahe-kolme kuu tagant, alles siis hakkab tekkima ebameeldivat amooniaagilõhna. Suviti on linnud enamiku ajast õues.

Teisel aastal soojustasime veel pisut kuuti, ent õnneks oli talv armulisem ja linde seekord ka rohkem. Pikka miinusperioodi ei olnud ja linnud said kenasti hakkama. Nüüd on plaanis neile eraldi topeltsoojustusega kuut ehitada.

Parim koolitus on isiklik kogemus

Kanade kohta olen palju lugenud, uurinud ja katsetanud. Leian, et omad kogemused on parimaks koolituseks. Näiteks minu kanad ei vaja talvel lisavalgust ja munesid kõik miinus 15 kraadiga. Talveperioodil ostan neile mahedat täissööta, mis on kordades kallim kui mittemahe, ent ei sisalda GMO-d. Talviti kipume neid liialt hellitama kohupiima, hakkliha ja päevalilleseemnetega. Olen proovinud ise sööta valmistada (puder, tatar, juurikad, teravili) kui ka ainult täissööta anda.

Kanakasvatus ei ole kindlasti odav ja lihtne, sest linnud tahavad palju hoolt ja tähelepanu. Haigused ja probleemid on kerged tekkima, kui ei täida kindlaid tingimusi.

Kanad tahavad kindlasti munakoori, peeneteralist kruusa ja kiviklibu söömiseks ning tuhka või liivasegu suplemiseks. Muna­koored aitavad muuta nende enda munade koored tugevamaks ning kiviklibu aitab kana pugusse koguneva söögikoguse kergemini läbi seedida.

Tuhas ja liivas suplemine aitab sulestikku puhastada ja on mõnes mõttes nagu inimesele vanniskäimine. Suvel näeb neid tihti keset hoovi mõnes kaevatud augus päevitamas. Meie kanad on vabapidamisel ehk kui oleme ise kodus, on kanad alati õues. Üksnes suurte miinustega käivad nad korraks aida eesruumis põhu peal ning tugevate tuulte ja vihmadega istuvad õrrel.

Suvel püüavad nad ise putukaid, siblivad vihmaussikesi ja söövad muru. Munad on ilusad kollased ja kanad äärmiselt rahul oma eluga. Ma ei kujutaks muudmoodi kanapidamist
ettegi.

Õnneks pole rebased külas käinud

Kanad ei ole kõige puhtamad linnud ja kuut on alatasa rokane. Vee- ja sööginõu peavad alati puhtad olema. Kuudi ehitusel tasuks kindlasti mõelda puhastusvõimaluse peale ning iga pesakasti asukoht ja sööginõude paigutamine eelnevalt läbi kaaluda.

Linnud ise on aga puhtad, uhked ja puhevil. Tihti leiab neid üksteise nokkasid või sulgi puhastamas, pidevalt üritavad nad mullavanne võtta või käivad tuhkhallidena mööda hoovi ringi.

Meie õnneks pole rebased külas käinud. Küll aga on ohuks igasugused kärbid, tuhkrud ja isegi rotid. Kindlasti tasub kanu kaitsta ka taevast tulevate ohtude eest ning selleks on kullid. Meie suurim vaenlane ongi praegu kull. Kuut on piisavalt kindel, sinna närilised (peale hiirte) ei pääse. Hiired närivad ennast igast puitmaterjalist lõpuks läbi.

Kui me ise kodus ei ole, on kanad suures võrkaias kinni ning aed kaetud peenikese võrguga. Võrgu ja aia vahele ei tohiks jääda ühtegi vahet, sest kogemused on näidanud, et kull läheb suure näljaga ka sellisest läbi. Või otsustab kukk ise, et läheks jalutaks mööda hoovi.

Kanad koduaias

Iga aastaga on popu­laarsem võtta koduloomaks kanu, kes on leidnud oma koha nii talumajapidamistes kui ka linnaaedade tagahoovides.

• Enne kanade võtmist peab endale selgeks tegema, kus nad magavad ja jalutavad ning mida söövad.
• Alustama peab eesmärgist: kas on soov võtta kanu lemmikloomadeks, munade saamiseks või hoopis supitegemiseks. Munad kaasnevad üsna tõenäoliselt, mõttekas on sel juhul oma pere munade vajadus välja arvestada ja kanade arv selle järgi otsustada. Neljaliikmelise perekonna vajadused peaks katma juba viis kana. Kukke on tarvis üksnes siis, kui soovite hiljem ise tibusid kasvatada. Ühest kukest piisab 10–15-pealisele kanakarjale.
• Kanade eluase peab olema valge, kuiv ja tuulekindel. Sobib nii laudanurk, kuur kui ka tühjaks jäänud garaaž. Allapanuks vajavad nad põhku ning kindlasti peab olemas olema õrs, mille pikkuseks tuleb arvestada 20 cm ühe kana kohta. Peale magamiskoha vajavad kanad ka jalutamisruumi. Aedik peab olema igast küljest võrguga piiratud, et takistada röövloomade ligipääsu. Kui soovite peenramaal kasutada täiesti puhast ja orgaanilist kanasõnnikut, tasuks mõelda kanatraktorile, mida saab ühest kohast teise liigutada.
• Optimaalne on kanu sööta kaks korda päevas: hommikul ja õhtul. Nagu teistelgi loomadel, peab kanadel alati olema saadaval värske ja puhas joogivesi. Joogianum tuleb asetada sellesse aediku ossa, kus toimub vähem siblimist ja tolmutamist.
• Kõige lihtsam on kanadele anda valmis täissööta ning lisandina ja nii-öelda magustoiduks kodus tekkivaid toidujäätmeid. Sealjuures tuleb meeles pidada, et kanadele on ohtlikud maiustused, soolased ja liiga rasvased või ületöödeldud toidud ning ka hallitanud toit. Ettevaatlik tuleb olla ka tsitruseliste ja avokaadoga. Teraviljadest on hea valik nisu, oder ja kaer, vähem sobib kanade toidulauale rukis.
• Seda, et kanade toidulaual on midagi puudu või üle, näitavad kõige paremini munad. Kui kanad munevad vähem või on munad ebaloomuliku kujuga, koored liiga haprad või ilmnevad mingid muud anomaaliad, peab hakkama nuputama, millisest toitainest kanadel puudu on. Millegi puudusest annab märku ka ebaharilik käitumine, kanad on nähtavalt stressis ja kipuvad üksteist nokkima.

Allikas: Maalehe Messileht