Magamistoa remont: ühe lambi elulugu
Sattusime Saksamaal ühte vanakraamikauplusesse, kuid nii veidrat kauplust ja kogu kupatust ma pole varem näinud. Mitte halvas mõttes!
Sellist killadi-kolladi, ligadi-logadi kaupade väljapanekut meie riigis ei trehva. Aga võib-olla seepärast, et Eestis on teadupärast kõik need kaubandusnormid nii kõrged.
Vaatamata sellele, on kõnealune kauplus ülimenukas ja rahvas käib seal kogu aeg tuulamas, mida põnevat on toodud. Ka peremees ja perenaine juba kahe silma vahele ei jää! Tegemist oli hipipaariga või inimestega, kes on mingisse ajastusse kinni jäänud. Naine oli jube krõõp (vabandust väljenduse eest), seljas pikk nahkmantel ja peas mehelik kübar. Minu mehe sõnul meenutas kaugelt vaadates Keith Richardsit.
Kaupluse peremeest ma nii detailselt ei mäleta, kuid meeles on see, et ta istus mõnusasti ühes vanaaegses tugitoolis ja tossas suitsu teha. Stoilise rahuga - oma kauplus, teen mis tahan. Konimoll nägi välja nagu siil ja minu meelest oli neid samasuguseid veel mujalgi.
Ahjaa, ka õues avanes omamoodi vaatepilt. Kuna proua tegeles ise mööbli renoveerimisega, siis sai hoovi peal näha erinevas tööstaadiumis mööblitükke. Rämspu oli ka rohkelt ja mulle tundus, et mõne mööblieseme puhul oli inspiratsion poole tegemise pealt ära kadunud ja ning ese rämpsu staatuse saanud - vihm ja päike tegid oma töö.
Kõik see jutt tundub heidutav, kuid kui need pisiasjad kõrvale jätta, siis leidus selles poes väga ägedaid asju. Kui autol oleks olnud järelkäru, oleks osad asjad sealt raudselt kaasa vedanud. Pererahvas ostab ise Euroopast vanavara kokku ja sestap on poes tõsiseid pärleid.
Meie saagiks sai üks täismetallist seinalamp, mis kohe meeldis ja mille saatust teadsin juba suve algul ette - magamistuppa peegli kõrvale. Mees kõpitses lambi üles, tegi juhtmestiku korda ja nüüd on see meil tipp-topp valgusti.
Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.
