Hurraa, salatimaterjali saab järjest rohkem korjata loodusest
Kui pidada silmas sidet loodusega, siis ütleksin rõõmsalt: “Hurraa!“ Käes on umbrohuaeg!“
Juba varakevadise tärkamise aegu võib põske pista esimesed võilillelehed, mõne noore krimpsus naadi, kena kokkuvoldidtud kortslehe, peenrast sekka mõne murulaugulehe jne.
Maainimesena julgen neid kõiki ilma mingi eelneva tseremooniata (pesemiseta) ka süüa. Ikka puhtast ümbrusest ja tänutundega.
Nüüd on aeg tõesti sealmaal, et järjest enam saab salatimaterjali loodusest korjata. Põdrakanepit märgatakse hästi kesksuvel, kui teeäärtes ja raiesmikel punavad tema kaunid õieküünlad. Hädas ollakse aga kevadel, sest siis näeb ta hoopis teisiti välja. Umbes nagu pisike palmike – lehetups 15-20 cm pikkuse varre otsas.
Kel kogemusi äratundmiseks pole, minge raiesmikule, kus suvel põdrakanep kasvas ja vaadake seal kulu sees ringi. Veidi kummaline küll, aga see muidu nii tugev taim alustab kasvu alles soojade ilmade saabumisel.
Põdrakanepi mahlane ja kergelt mõrkjas maapealne osa on kevadel tohutult kasulik söömiseks, tugevdab meie immuunsüsteemi ja aitab taastada talve jooksul ärakadunud jõudu.
Olen kindel, et looduses kasvanud taimed on meile kordades kasulikumad ja puhtamad, kui kunstlikult aretatud ja kasvatatud. Eeldusel, et me korjame vaid tuntud taimi puhtast keskkonnast.