Peremees teab rääkida, et tema vanavanaisa Aleksander Kirsch ostis hoone 1916. aastal. Eelmisel aastal oli nende perel põhjust rõõmustada – selleks ajaks oli vana ait nende suguvõsale kuulunud sada aastat.

Kõigi renoveerimistööde ja ehitamiste käigus on säilitatud vana, uut luues on ajalooallikatele tuginedes järgitud arhailisi ehitustavasid. Nii on keskajale omaseks ja vastavaks tehtud isegi kõige väiksemad detailid. Aidast ei leia näiteks ühtegi hööveldatud pinda, kõik on kirvega tahutud ja krobelised. Kõrget ja massiivset väravat, aga ka vana aidahoone uste ja luukide hingi ning sepistatud kaunistusi, hoiavad kinni erilised kandilise peaga poldid. Need on ühe kaupa tehtud ja siinsamas hoovis harjumuspärasest erinevaks ehk ajastule sobivaks vormitud.