Ainuke õnnetus, mis forsüütiat võib tabada, on külm talv. Forsüütia õiepungad asuvad eelmise suve võrsetel ning on juba sügisel puhkemisvalmis. Kui pakane on neid näpistanud, siis jäävad põõsal kevadised kõrghetked olemata ja ta on kogu suvi aias lihtsalt tagasihoidlik roheline laik. Rohke lumega talve järel õitsevad vähemasti alumised oksad tänu lume kaitsele.

Alles lehtede punakaskuldne sügisvärv toob forsüütia taas esile.

Et forsüütia hästi õitseks, tuleb teda korrapäraselt harvendada, lõigates välja kõik vanad ja haiged oksad. Natuke peab kärpima ka nooremate võrsete latvu.

Kompaktsed sordid

Praegu pretendeerivad külmakindluses esikohale Skandinaavias aretatud sordid. Need sobivad väikeaeda paremini, sest on kompaktsed ja püstise kasvuga.

Uuematel sortidel soovitatakse kõiki oksi umbes veerandi võrra tagasi lõigata. Seda tuleb teha kevadel kohe pärast õitsemist. Sel ajal puhkevad aga juba lehepungad, kahju on neid vigastada. Seega on mõistlik lõigata siis, kui põõsal on veel viimased üksikud õied. Võib ju harvendada ka sügisel, aga siis õitseb põõsas rikkalikumalt alles ülejärgmisel aastal, kui on kasvanud noored võrsed.

Vanemad, alla kaardunud oksad juurduvad üsna hõlpsasti. Veel paremini juurdub lookvõrsik: kaevake oksa alla kümmekonna sentimeetri sügavune kraavike, kinnitage oks mingi konksuga selle põhja ning katke mullaga.

Püstist võrset on muidugi raskem niimoodi loogakujuliselt alla painutada, see kipub murduma. Püstiseid sorte saab paljundada haljaspistikutega, forsüütial juurduvad need väga kergesti, või pistokstega.

Pistoksad lõigake sügisel pärast lehtede langemist. Kõikide külmakindlate liikide pistoksi võib võtta ka talvel või isegi varakevadel enne pungade puhkemist. Kevadel pole seda muret, et oksad enne istutamist läbi kuivavad.

Allikas: Maaleht