FOTOD: Räpinas rehabiliteeriti räbalad rõõmsateks rõivasteks
Sarnit lisas, et 130-tunniga kedagi profirätsepaks ei koolita, kuid samas on see piisav, et tõelise huvi korral hammas verele saada. Jätkukursust on loota tänavu sügisel.
Oluliseks nimetasid kaheksa kursuslast oskust võtta mõõte ja kohandada lõikeid vastavalt oma mõõtudele ja ideele. Kõige suuremat kasutegurit nägid nad aga mõtteviisi muutuses ehk looduslähedaste materjalide väärindamises. Väärikateks materjalideks nimetati villa, siidi, lina, puuvilla ja näpuotsaga viskoosi.
Teadmisi materjaliõpetusest peeti asja ette läinuks. Ühine tõdemus oli, et ega käsi enam sünteetliste rõivaste järele väga ei haara. Esimene valik on ikka naturaalne ning selle ostmiseks ei pea tingimata kangapoodi minema. Tänuväärseks toormeallikaks nimetasid õppurid second hand poode ehk kaltsukaid. Eriti kiideti igas seesuguses poes leiduvat nn valget kasti või konteinerit, mille sisu paarikümne sendi eest saada või puhta muidu võtta.
Ka tasub endal kodus ringi vaadata, mida uut annab luua viledakas kulunud pükstest, koidest puretud kampsunist või vanast triibuseelikust, aegunud tegumoega kleidist või hunnikust kasutuna näivatest sallidest. Kursusel valminud tööd on tõestuseks, et võimalused on lõputud.
Õpiväljundina tuli esitleda kolme eset: oma idee järgi teostatud rõivakomplekti, Eesti rahvuslikust tekstiilipärandist inspireeritud uuenenud rõivast ja taaskasutusmaterjalist valmistatud kodutekstiile. Viimasena valmisid peamiselt pajakindad-lapid, mille värvikombinatsiooni aluseks oli Räpina rahvarõivaseeliku triibustik. Enamikele kursusel valminud töödest on iseloomulik punast värvi kaitsemaagiliste detailide ja motiivide lisamine.
Kursuslased räägivad
Milvil oli kursusele tulles algmaterjaliks väikseks jäänud kleit, rotinäritud linik, päevinäinud laudlina, pits vanalt padjakotilt ja ema eluajal kogunenud nööbivaru. Väljundiks oli parajaks õmmeldud kleit ja päris uus kleit. Õmbluses pidas ta end algajaks.
Marju märkis, et tema on pusserdanud õmmelda lapsepõlvest peale, aga oskajaks ta ennast nimetada ei saa. Volüümikas naine õmbles kiile lisades endale parajaks nr 42 villase mantli. Kaunistustena kasutas punast eelpistet ja kallilt inimeselt kingiks saadud koikahjustustega triibuseeliku riiet. Samuti valmistas südi naine oma süntesaatorile impregneermantlist koti, mida kaunistavad lapitehnikas motiivid. Marju lemmikteema on ka põlled.
Heivi korjas kokku ruudulised meeste päevasärgid ja õmbles need seelikuks. Samuti sai tema käe all uue hingamise raske vatiinvoodriga, kuid väga kvaliteetsest villasest riidest nõuka-aegne mantel, millele lisab kirkust saori-tehnikas kootud kangas. Kangas on Heivi enda kootud.
Lillia moto on – glamuurselt vananeda. Seda tõendab kursusel valminud hõbedane kleit, millega võiks vabalt ka punasele vaibale minna. Siingi on tegemist rõivaga, mis meeldis, aga selga ei mahtunud. Olukorra päästis sarnase mustritekstuuriga vest, millest lõigatud küljetükid loovad kliedi kandjale ka saledama puusajoone. Kleidi juurde kuuluv siidine sall sai tehtud vanast pluusist. Teise esemena valmis Lillial vest, mille väsinud välimust uuendati etnomustrites laudlinaga.
Lillia iseloomustas end puhastusettevõtja ja viie lapse emana, kes õmblusest kohe midagi ei tea ning kes poleks iseseisvalt iial hakand kaltuskate valgetes kastides sorima. Selle kohta, mida ta kursusel koges ja õppis, jätkub tal vaid ülivõrdeid. Ta märkis, et ettevõtja julgusest oli abi tulla ja teha asju, millest sa mitte midagi ei tea. „Tahan veel ja soovitan kõigile!“
Viivi sõnas, et see, mida ta kaltsukast leidis, see ka ideid toitis. Milvi tööd on näide sellest, et vahel polegi vana uuendamiseks vaja midagi suurt ette võtta. Piisab mõnest heelgeldusest, aplikatsioonist või tikandist. Näiteks prügikasti kõrvalt leitud nahksaabastele joonistas ta peale arhailise tikandi. Igavat keepi kaunistas aga meeste särgilt väljalõigatud tikandiga. Rahvuslikust tekstiilipärandist inspireeritud rõivakomplekti valmimisel läksid kasutusse vanad seelikud, sallid, kapsunid. Uusloodud kapsuni rinnaesisel ilutseb tikitud sõnum - kaua tehtud kaunikene. Viivi selgitas, et peab selle sõnumiga silmas nii komplekti, Eesti Vabariiki kui ka iseennast – ikkagi 60 juba.
Maire on osalejatest ainus, kes ka varem õmblemisega tegelenud. Käsitööd harrastab ta kodukandis Viitinal tegutsevas Kunksmooride näputööringis. Maire käes muutusid vanad meestepüksid kleidi ülaosaks. Alumine osa valmis lagunema kippuvast rahvariideseelikust. Kasutusse läksid ka vanad püksipandlad, millest põimub läbi korsetinöör. Kleidi seljal ilutsev punane motiiv pakub rahvapärimuse järgi kaitset kurja silma eest.
Jaki valmistamisel olid algmaterjalideks vana seelik ja piitspeenele neiule kuulunud kleit. Jaki servade kaunistamisel on ära kasutatud algmaterjalide overlokitud servad.
Angela mustas hõlmikkleidis ja selle juurde kuuluvas linases pluusis tunneb eksimatult ära setu teema – sukmani ja rinnaesise täis hõbedat. Hõlmiku siseservas välkuv lai punane kant rõhutab pärismuslikult kandja rikkust. Loovuse ja säästliku mõtteviisi poolest kõik kursuslased seda ongi.
Lõpetuseks
Kursusel räägiti ka sellest, millised on hinnakujunduse põhimõtted ning kuidas korraldada internetikaubandust. Seega igati asjalik ettevõtmine, mis avardab loovatele inimestele uusi võimalusi väheste töökohtadega piirkonnas.
Roheliste erialade kõrval õpetab Räpina aianduskool rahvuslikku tekstiili ja käsitööd juba üle kahekümne aasta. Täiendkoolitused on kooli õppekava kaalukas lisaväärtus. Kursuse „Taaskasutustoodete disain ja müük“ sihtgrupiks olid kesk- ja erialase hariduseta käsitööettevõtjad või aegunud oskustega 50+ inimesed, kes soovivad tööturul püsimiseks omandada uusi oskusi. Kursus oli osalejatele tasuta. Projketi toetas Euroopa Sotsiaalfond.
