Feromoonpüünis – vahend, millega kaitsta viljapuid keemiavabalt
Feromoonpüünise kasutamisel on vaja olla järjepidev, samuti täpne.
Enamasti ei piisa sellest, kui hoiate feromoonpüüniseid väljas vaid ühe suve. Kahjurite arvukuse kontrolli all hoidmiseks peaksite püünised välja riputama vähemasti kaks-kolm aastat järjest.
Igale liigile oma
Paaritumisperioodil eritavad emased putukad lõhnaaineid, mis meelitavad ligi isaseid. Selliseid lõhna- aineid tuntakse feromooni nime all. Inimene on õppinud neid kunstlikult sünteesima ja just neid aineid kasutatakse püünistes. Nõnda meelitatakse isased putukad lõhnaga püünisesse, kus nad jäävad kleepuvale pinnale kinni ega ole enam võimelised sealt ära lendama.
Feromoonpüünised on liigispetsiifilised, s.t neid saab kasutada kindla putukaliigi monitooringuks: õunakoi lõhn meelitabki kohale vaid õunakoi isasliblika ning õunamähkuri püünis õunamähkuri.
Õunamähkur, keda rohkem tuntakse õunaussi nime all, lendleb mõni nädal pärast õunapuude õitsemist ning muneb viljadele, lehtedele ja siledakoorelistele okstele.
Levinumad kahjurid õunaaias on õunamähkur ning õunakoi. Et selgeks saada, kes on kes, lõigake kahjustatud õun pooleks ja vaadake, kuidas näevad välja käigud. Õunamähkuri röövik jätab vilja pinnale näripuru hunniku ning enamasti tegutseb viljas üks röövik.
Õunakoi puhul on õunas eri kasvujärgus röövikuid ning kahjurid on õuna pisikesi käike täis ajanud. Selle järgi saategi otsustada, milline feromoonpüünis kevadel välja riputada – ikka selleks, et saada kvaliteetset saaki.
Olge järjepidev
Kui kevadel on õunapuu kaetud võrgendiga ning lehed kahjustatud, tegutseb seal võrgendikoi. Tema toitub noore puu lehtedest, kuid vilju otseselt ei kahjusta. Ka siin tasuks katsetada kahjurite väljapüügil feromoonpüüniseid. Võrgendikoi õunu küll söögikõlbmatuks ei muuda, kuid tugev kahjustus noortel puudel vähendab nende kasvu ning raskendab talveks valmistumist.