Ahoi, pojengid! Kuidas läheb teil Sulev Savisaare kollektsioonaias?
Sulev on kunagi naljaga pooleks öelnud, et tänu kunagisele Maalehe Targu Talitas ilmunud loole muutus ta aed korraga väga külalisterohkeks. Käisin minagi seal koos nende gruppidega nii Eestist kui Soomest, kes alustasid minu ravimtaimeaiast.
Visa peremees
Sain vaadata uskumatult palju põnevaid taimi ja kuulata Sulevi asjatundlikke seletusi sinna juurde. Omamoodi oli see nagu kaugõppes käimine – midagi jäi ikka meelde ka.
Aga meie tutvus algas tõesti Maalehe kaudu. Olin kirjutanud neile kaua lilledest ja loodusest, kui kord tehti ettepanek, et sa seal lähedal, äkki vaatad, kas Sulev Savisaar annab sulle intervjuu. Et ta nii tagasihoidlik ja hoiab ajakirjanikud endast eemale. Ma siis läksin ja, rohelised nagu me ühtmoodi oleme, sain Suleviga kohe jutule. Meie usalduslik side on kestnud aastaid. Sulevist on alati olnud abi taimenimede ja taimede määramisel. Alalises muutumises aeda on huvitav alati vaadata ja jätkuvalt imestada nii aia kui selle peremehe visaduse üle.
Taimed, kes sinna on eri maailmajagudest jõudnud, kohanevad nagu võluväel, paljunevad ja aeg-ajalt tekitavad sootuks uusi hübriide. Põnevust kui palju! Samasuguse stoilise rahu ja püsivusega toimetab aias Sulev.
Aastate jooksul on nagu muuseas muutunud ka ümbrus – maja ja kõrvalhooned on uue värske välimuse ja sisu saanud. Aiast rääkimata.
Aga seekord üllatas mind kohale jõudes üks väike detail. Hoonete taga väikesel teel paterdas part. Poleks ju mingi ime, aga viimati paar aastat tagasi seal käies jalutas ilmselt seesama part samas kohas.
Näärmeline jänesekapsas
Pererahvas oli väga imestunud. Mul oli heameel seda sinikaela taas kohata.
Vaatasime siis aias ringi, ikka rida-realt. Palju oli uut, mõnede taimede kasvukohad aias ja nende nimed olid meelde jäänud (kaugõppest ikka kasu ka).
Sulevi sõnul oli praegu laukude aeg. Lauke on palju – kokku 150 nimetust. Nende seltskond on kirev, seinast seina, nagu öeldakse. On mehekõrgusi (Sulevi enda aretatud hübriid 'Miku' näiteks) või siis imetilluke maapinna lähedal kasvav Kesk-Aasiast pärit mäestikulaugu sort 'Kuramin`s Dwarf'.
Laukude vahel lõhnas muskus-kobarhüatsint. Tema lõhna kirjeldamiseks mul sõnu ei jätku. Sulev oma mõnusa huumoriga soovitas, et kui ma paindun nii palju, võin neid õisi nuusutada. Mu kõplamisest kangeks jäänud selg sai hakkama ja kogemus oli seda väärt.
Üks ülipõnev, et mitte öelda imelik taim oli näärmeline jänesekapsas. Andidest pärit, Läti sort.
Ma paneksin selle oma kiviktaimlasse ja hoiaksin ümberringi vähemalt 1 meetri vaba pinda, et ta kõigile näha oleks.
Praeguse aja moelilledeks nimetab Sulev kolmiklilli, need on tahetud ja otsitud kaup. Kuigi mulle nad eriti muljet ei avaldanud, meenutavad väliselt natuke ussilakka.
Imetlesin kõike eksootilist ja kaunist, kuid samal ajal ootasin kannatamatult pojengide juurde jõudmist. Teadsin, et neid pole enam palju sinna jäänud. Seda enam huvitas, mis on seal nüüd uut ja ülihuvitavat. Oli küll, mõlemat.
Pojengide kuninganna
Üsna pisike pojengihakatis, mis lehtede kuju järgi otsustades võis olla kollane pojeng, oligi seda. Lausa kõige kollasema õitega omataoliste hulgas. Rootsi botaanik Per Wendelbo leidis ta minevikus Iraanist ühel mäenõlval kasvamas, kuid liik kirjeldati ja nimetati teadlaste poolt alles 2014.aastal. See taimeke on nüüd Sulevi aias paar talve edukalt üle elanud. Jäigi küsimata, kuidas see ilmselt uusim looduslik pojengiliik juba siia aeda jõudis. Eks see ole kollektsionääri kirg, mis ei tunne piire.
Kollane looduslik Mlokosevitshi pojeng on minugi aias. Õitseb varakult ja rikkalikult. Sain Sulevilt kinnitust, et juurika jagamist ette võtta ei tasu. Õitsemist ei näe siis vähemalt kolm aastat ja taim võib jääda kiratsema. Seemned saavad valmis ja isekülvi teel paljuneb.
Kahjuks seguneb ta punaste pojengidega ning uuel põlvkonnal on leheservad juba punasega ääristatud. Sulev istutaski oma kollase pojengi teistest võimalikult kaugele.
Pojengide ala tõeline kuninganna oli Ameerikas aretatud sort 'Heritage'. Ka seda peaks ise nägema. Kui ma kirjeldan teda sõnadega suur kaunis tumepunane roos, siis ei usuta. Aga nii on! Lähedalt uurides pojeng, lehed ka muidugi pojengi omad, aga õied on tõeliselt majesteetlikult kaunid ja rooside moodi.
Hiljuti Mädapea mõisas toimunud pojenginäitusel sai 'Heritage' III koha, teiseks jäi ahtalehise pojengi täidisõieline sort, mis oli nüüdseks juba ära õitsenud.
Meie vestluse lõpuosas (jälle Sulevi ülim tagasihoidlikkus!) selgus siiski, et see näitus oli korraldatud tegelikult Sulev Savisaare pojengikasvatamise 35 aasta tähistamiseks. Organiseeris selle fantastiliselt tegus ja särav Mädapea mõisaproua Marika Vartla.
Sulev Savisaare pojengikollektsioonis oli 1991. aastal, kui piirid veel kinni olid, 500 nimetust, neist 400 pädevad. Ülejäänud 100 kas viirushaiged või kontrollimisel valeks osutunud sordid.
Meie vestluse käigus selgus ka, miks Sulev oma pojengidest loobus. Olin seda kaua mõelnud, nüüd mõistsin tõelist põhjust. Teda nimelt paelub kõik uus ja huvitav. Saavutanud võimalikult kõrge taseme, ei hoia ta sellest kinni, laseb minna, et katsetada uue liigi või rühmaga.
Siingi on omad põhimõtted. Ta ei kogu oma aeda liike liigiarvukuse pärast, vaid just neid, mis on tõeliselt haruldased ja raskesti kättesaadavad. Kui ma pakkusin talle oma nö haruldusi emajuuri, polnud ta neist huvitatud. On kunagi kasvatanud ja teab.
Lillede ori
Tellisin Sulevilt oma aia tarbeks keraõielise pojengi 'Red Grace'. Sellist pole ma kunagi näinud.
Meenutades vanu aegu, nentis Sulev, et koos masu ja uue ajaga vähenes järsult aia külastatavus. On uus aeg, kus kõike on vabalt saada, nii kataloogidest tellides kui poest ja aianditest. Ka on inimesed muutunud kuidagi pealiskaudsemaks. Eks seegi ole meie kiirustava aja märk.
Sulev ei kurda praeguse olude üle, on hästi kohanenud. Aia jaoks on nüüd rohkem aega. Kuigi töö seal ei näi kunagi otsa saavat. Abikaasa Hellen mainib kõrvalt muigamisi, et kui Sulev veel tööl käis, oli aed isegi rohkem korras.
Sulev ütleb enda kohta, et on täielik lillede ori. Ja kui majas on vaja naela sina lüüa, teeb seda kindlasti Hellen. Ehkki Sulev on aasta aega ka ehitusel puusepana töötanud.
Korra suhtes oleme alati ühel meelel olnud. Peamine, et on taimed ja neil on aias hea. Liigne kord ja väline ilu pole kunagi tähtis olnud. Sulev naerabki, et kunagi mõni külaline tuli suurte ootustega näha ülikorras aeda nagu kauni kodu konkursi võitjat vms. Ega suutnud siis oma pettumust varjata.
Sulev ise arvab, et aed ei saagi kunagi päris korras olla, sest juba aastakümneid on pidevalt ja kiiresti muutuv kollektsioon olnud ülejõu käivalt suur.
Sulev Savisaar on endiselt tegus ka teadusrindel: botaanika terminoloogia komisjonis ja aianduse terminoloogia komisjonis. Äärmiselt põnev on panna taimedele uusi eestikeelseid nimesid. Näiteks sai hiljuti üks Brasiilias kasvav korvõieline nimeks nööpaugulill.
