Intervjuu ohtliku Marusjaga

Inimestel on kalduvus lahterdada loomi kasulikeks ja kahjulikeks või siis headeks ja halbadeks. Punakõrv-ilukilpkonn on olnud mõlemat.

Veel kümmekond aastat tagasi võis loomapoodides sageli näha akvaariume, kus ujusid ja sibasid kümned pöidlaotsast vaid vaevu suuremad rohelise ja kuldse mustriga kilpkonnabeebid. Kindlasti leidsid paljud neist tee kellegi koju ning kuigi mitmed neist surid tõenäoliselt ebaõige hoolduse tõttu, jäid paljud ka ellu ning sirgusid suureks.

Täiskasvanud punakõrv-ilukilpkonn on aga hoopis teistsugune elukas. Esiteks sirgub ta ligikaudu supitaldriku suuruseks, ta mustrid tuhmuvad ning lõpuks asendub senine sibav ja mänguline iseloom jõulise ja tõreda karakteriga. Mõni ime siis, et suurt akvaariumi vajavast pahuravõitu elukast püütakse vabaneda.

Just nii jõudis Tallinna Botaanikaaeda sealne kilpkonn Marusja, kes on praeguseks olnud troopika tiigi ainuvalitsejaks juba enam kui 10 aastat. Kui saaksime oma lemmikloomalt intervjuu võtta, siis tõenäoliselt võiks ta vastused ehk olla umbes taolised.