Mitmekülgne aiaelu! Üllatavad kohtumised eriliste külalistega
Aedu on mitmesuguseid. Neid võib liigitada ilu- ja tarbeaedadeks koos kõigi vahepealsete variantidega. On piinlikult korras aedu, kuid ka selliseid, kus lastakse loodusel ning loomadel olla ja oma elu elada.
Kui tegu on maa-aiaga keset loodust, kus iga murus kasvavat võilillejuurt noaga taga ei aeta ega muudeta kogu maapinda peenramaaks, muutub aed pikapeale põnevaks paigaks. Siis tuleb juurde mitmeid taimi, keda istutatud ega külvatud pole. Seemned ju levivad nii tuulega kui lindude abil.
Külaliseks väike jänku
Üllatusi leiab ka peenramaalt. Tänavu kaevasin ringi ja uuendasin mõned vanad ravimtaimepeenrad. Kuna seemned säilitavad pinnases idanemisvõime aastaid, siis soodsate tingimuste tekkides alustavad nad uut elu. Vaja ainult mullakihti liigutada ja parajalt niiskust. Nii leidsin uute istutatud taimede vahelt n-ö umbrohuna koriandrit, mets-kassinaerist ja maarjaohakat. Rõõmu kui palju!
Aastate jooksul on aed pakkunud üllatusi ka sootuks eriliste loomade näol, kes siia elama asunud. Kusjuures kõik neist pole üldsegi oodatud.
Jänesed on siin lausa põlisasukad, kes üritavad kapsataimi nahka pista. Aga neil on veel üks komme – oma pojad sokutavad minu aeda kasvama. On täiesti tavaline pilt, kus väike jänku näksib keskpäeval aias muru. Eelmisel suvel korjasin kummeliõisi, kui kuulsin mingit kloppadi-kloppadi kapakut. Vaatasin – suur vana jänes traavis mööda kõvaks kuivanud maapinda minust 5–6 meetri kauguselt mööda.
Jänesega pilt on tehtud ühel jaanilaupäeval, kui sõpradega aias istusime. Õhtu hakul nägime, et aias sehkendab väike jänku. Kõik vaatasid ja imestasid ning siis keegi küsis, et kas see on sinu jänes. No minu oma ta nüüd küll pole, aga siin nad toimetavad.
Ehk kõige haruldasem kohtumine oli mullu kevadel kasetriibikuga. Raputasin mai algul üht sügisel aiast kokku riisutud kaselehtede kotti tühjaks. Oli plaan teha kõrgpeenart. Lehtede vahelt kukkus välja üks hiirelaadne tegelane. Algul tunduski hiir. Aga käitumine oli kummaline. Vaatas oma suurte silmadega mulle otsa ega kiirustanud minema.
Omapärane mutt
Tõin toast kaamera ja jälgisin, mida ta siis ette võtab. Pisike hall loomake, must triip üle selja. Ja hiire kohta ülearu pikk saba. Kui ta siis lõpuks minema asutas, sai korrapealt selgeks, kellega tegu on. Kasetriibik liigub nimelt hüpetega. Nagu pisike känguru. Ta ongi Eesti ainuke hüpiklane, kaitstud ja hoitud liik.
Tuleb välja, et mu aed on talle sobiv elupaik. Mõned suured kased ja veekogu lähedal. Suvel nägime ka kasetriibiku pojakesi. On suur au omada selliseid naabreid.
Kõige üllatuslikum loom, kelle olemasolust mul aimugi polnud, oli 2011. aasta augustis traatlõksu jäänud kuldkollane mutt. Üldiselt olen suutnud mutid aiast eemal hoida, kuid aeg-ajalt mõni ikka tuleb. Ja siis pikka juttu pole, lõksud üles. Seekord oli püünisesse sattunud mutt nii ebaharilikku värvi, et mul oli temast tohutult kahju. Olukorda muuta enam ei saanud. Jäi üle ainult looma pildistada ja loodusmuuseumi saata, kus lubati temast topis teha.
Külaline, keda ilmselt keegi oma aeda ei oota, on muidugi rästik. Kuigi see liik on ilmselt minust kauem siin elanud. Muud kahju pole ta tekitanud, kui korra salvas ta meie noort koera koonu sisse. Ühel hommikul järve äärde minnes märkasin teda lõkkeaseme tuhal päikese käes peesitamas. Koer läks muidugi lähemalt uudistama ja siis see juhtuski. Terve nädal kulus koera tohterdamisele, aga elama ta jäi. Ilmselt ka kogemuse võrra rikkamana.
Teekond rästikuga
Mitmel suvel on rästik aias olnud, kuid alati on ta ka kinni püütud ja kaugemale toimetatud. Mullu suvel viisin 25 km kaugusele karjääri. Seal on kuiv männimets ümberringi, veesilmad ka – ideaalne elupaik.
Tänavune kohtumine oli parajalt ehmatav. Olin kindel, aed on n-ö ussivaba. Jaanilaupäeval lõikasin tulpidelt seemnenuppe, kui teda märkasin – polnud meil meetritki vahet.
Aga püüdmine läks seekord suurema kärata ja kiiresti. Ta keeras end kukla peale pandud reha ümber ja nii saigi ämbrisse tõstetud. Et ämber oli väike või siis rästik suur, panime ta ämbriga koos suurde kotti. Kotisuu kinni ja teekond karjääri poole. Minek oli lõbus – sõidan ja vaatan ilusat Eestimaa loodust.
Sobiv karjäär leitud, teen kotisuu lahti ja viskan, nagu ämbrist vett, mao endast eemale. Et siis võtta kaamera ja seekordsest koduloomast veel pilt teha. Vaatan – kruusal teda pole, kotis ka mitte. Siis läheb pilk mu paljaste varvastega plätude ette – seal ta ongi. Õnneks oli rästik suuremas segaduses kui mina ja kõik lõppes õnnelikult. Aga kui ma koju jõudsin ning teistega koos lauda istusin, siis käed veel värisesid.
Siinkohal tahan öelda, et kui keegi oma kodu lähedal rästikut või nastikut kohtab, ei maksa teda tapma hakata. Rästiku saab ära kolida. Tuleb lihtsalt kannatlikult tegutseda ja oma hirmud ületada. Nastik on koguni kasulik koduloom, sest pistab hiired nahka.
