Imelised rukkililled ja moonid – need annavad põllule värvi
Tundub, nagu oleks suvi ühtäkki pikendust saanud. Kui tavaliselt lähevad kombainid juba lõikuskuu esimesel nädalal vilja võtma, siis tänavu hilineb seegi. Viljad alles võtavad kuldset tooni, küpsemiseni läheb veel aega.
Mis annab tooni?
Ehk on teeäärte niitjad tänavu laisemad olnud või on lõpuks mõistetud teeäärte pideva nülgimise ja kõige seal elava hävitamise mõttetust. Vahepealse pideva niitmisega muutusid teeperved kaunikesti värvivaeseks. Õistaimedele ei antud seemnete valmimiseks aega ja nii paljud liigid sealt kadusidki.
Olen märganud, et pea igal aastal annab üks või teine liik teepervedel tooni. On siniseid aegu, kus tee ääres õitsevad valdavalt ussikeeled kui sinised küünlad; on kurerehade lillakassiniseid suvesid ja karikakarde valgeid. Tänavu on moevärviks saanud hariliku moorputke kollane. Neid võib kohata tõepoolest igas Eesti osas teeveeri palistamas.
Teeveertel (eriti lubjarikastel muldadel), jäätmaadel ja kruusakarjäärides võime kohata ka imeilusate siniste õitega harilikku sigurit. Kunagi meil aedades kasvatatud ja praegu taasavastatud aiataim kasvab nüüd siin-seal metsistunult. Lääne- ja Põhja-Eestist võib teda arvestataval hulgal ka puhtast loodusest leida ning oma tarbeks koguda.
Sigurit on meie esiemad kasvatanud ja tarbinud kohvi asemel, nüüd oleme meiegi sinnamaale tagasi jõudnud – sigurikohv on jälle moes, ja uskuge mind, see on väga maitsev! Pealegi tervisele kasulik.
Ravimtaimena kasutatakse sigurist kogu taime, kuid peamiselt muidugi juurt. Juuri kogutakse sügisel, need pestakse, lõigatakse tükkideks ja kuivatatakse 60–70 kraadi juures. Ürti kogutakse õitsemise ajal. Võetakse noori õisi, lehti ja varsi, mida kuivatatakse päikese käes.
Siguril on mikroobi- ja põletikuvastane, sapi- ja uriinieritust soodustav, rahustav ning kootav toime. Sigur korrastab hästi ainevahetust, tekitab söögiisu ja soodustab seedimist. Õitest valmistatud teed soovitatakse juua kroonilise kõhukinnisuse puhul. Välispidiselt kasutatakse juuretõmmiseid, millega tehakse mähiseid, vanne ja loputusi mitmesuguste nahahaiguste, mädaste haavade ja paisete puhul.
Hiljuti kuulsin siguri kohta veel midagi uut ja huvitavat. Üks lambakasvataja külvas põllule sigurit lammaste tarbeks, et ennetada lammaste haigusi ja vähem veterinaari abi kasutada. Pidi toimima küll!
Siguriõisi kasutatakse ka Bachi õieteraapias, kui liigne hoolitsus oma lähedaste eest on muutunud omamispüüdega nõudlikuks armastuseks, mis teisi lämmatab.
Igal suvel lisavad rapsipõllud loodusele oma erkkollase värvi. See erk toon on jõudnud igapäevaseks muutuda. Oleme sellega küll harjunud, aga ilus vaadata ikka. Hästi intensiivse kollasega talirapsiõied säravad isegi päikesepaisteta päevadel ja teevad teelise meele rõõmsaks.
Rukkilill ja moon
On siiski kaks taime, kelle õied ei jäta ühtki möödujat ükskõikseks. Need on rukkilill ja põldmagun ehk rahvakeeli moon. Tänavu on neist ka suurt tüli tõusnud. Täpsemalt nende pildistajatest, kes suures õhinas ummisjalu põlluvilja sisse tormavad.
Peale selle, et rukkilill on aastast 1968 ametlikult meie rahvuslill, on ta ka paljude lemmiklill. Kunagi meile leivaviljaga sisse toodud, on ta siin hästi kohanenud ja isegi kõige karmimad umbrohutõrje ajad üle elanud ning osanud ikka alles jääda. Eks nagu meie, eestlasedki.
Rukkilillega on üldse vastakad lood. Ühelt poolt rahvuslill, teisalt umbrohtude nimekirjas. Kusjuures mitmedki põllundusse mittepühendatud ei oska seda teist staatust isegi mitte kahtlustada.
Teadsin minagi lapsena, et rukkilill on lihtsalt üks imeliselt kaunis lill. Kui ma siis kunagi, olles lähemalt nuusutanud põllukoolitarkust, oma noorema õega uusi teadmisi jagasin, hakkas too nutma. Vaatas mulle etteheitvate silmadega otsa ja küsis, miks ma pidin talle seda ütlema. Tõepoolest, miks. Kahetsesin pärast isegi.
Rukkilill on ka hea meetaim, teda armastavad kimalased. Nii palju või vähe, kui neid alles jäänud on.
Rukkilill ravimtaimena
Ravimtaimena kogutakse rukkilille õisi, õigemini siniseid äärisõisi. Neil on uriini-, sapi- ja higieritust soodustav, põletikuvastane, antimikroobne, haavu parandav, palavikku alandav ja seedetegevust soodustav toime.
Tuntud kasutusviis on rukkililletõmmisega kompresside tegemine põletikulistele või lihtsalt väsinud silmadele.
Rukkilille õitest saadakse villase värvimisel sinist tooni.
Kuivatatud siniste õielehtedega kaunistatakse kooke ja torte. Sinine värv on eriline.
Olen tänavu näinud kaht laiguti rukkililledest sinetavat nisupõldu. Muidugi ei tasu söösta sinna neid korjama. Eks nad ole seal koos viljaga igat sorti kemikaale kaela saanud. Kui teil on mõni tuttav mahetalunik, siis tema kesapõllul võiks küll ringi vaadata. Seal leidub peale rukkilille muudki kasulikku.
Praegu õitseb heinamaadel, metsaservades ja kraavikallastel veel tedremaran. Õitseb kaua, lausa terve suve, juunist septembrini. Nüüd on õige aeg temaga tutvust teha ja kasvukoht meelde jätta. Tedremarana juurte kogumise aeg tuleb alles oktoobris, kui taim on kasvu lõpetanud. Punakaks tõmbunud lehed laotuvad siis maapinnale ja algajal taimehuvilisel on üpris raske seda taime leida. Aga praegu tervitavad tedremarana nelja kroonlehega väikesed õied nii maasikalist kui ka seenelist. Märka vaid ja jäta meelde!
