Koht oli aga kõike muud kui ahvatlev: mõne poollagunenud kõrvalhoone ja mitme kuurilobudikuga räämas õueala, mis oli kasutusel koguni kolhoosi prügimäena. Aga krundi kõrval asus väike veekogu, mis oli üles paisutatud Poka järvest. Järveke sai kaalukeeleks ning 1983. aastal pere sepikoja ära ostiski. Sestpeale on nad Väljaotsad Väljaotsa talust.

Osa kuure lammutati, kobedamad kõrvalhooned on aja jooksul ümber ehitatud. Oma suvekodu said siia ka mehe vanemad, toa ja köögiga väikest hoonet hakati kutsuma onniks.

Esialgu elati Väljaotsal kitsamalt kui varem korteris. Majal oli vaid üks korrus ja mahutada tuli end ühte tuppa. Tasapisi hakati hoonet kasvatama ja praeguseks on saanud väikesest sepikojast vaata et loss. Pererahvas ise majale muidugi nii uhket nime ei annaks.