Hilissügisesed õied
Eesti looduses – ja isegi aianduses – pole olukord liaanidega, veel enam igihaljastega, eriti kiita. Ainus, kellele võib enam-vähem kindel olla, on luuderohi.
Harilik luuderohi (Hedera helix) on meie looduses otsekui võõrkeha. Taolised igihaljad lehed ning roomav-roniv kasvukuju ei tahaks nagu kuidagi meie loodusesse sobituda. Tegelikult ongi luuderohi Eestisse “maha unustatud”. Taimeteadlased peavad teda reliktiks ehk jäänuktaimeks ajast, mil meie kliima oli tublisti soojem. See seletab ka ta looduslikke kasvukohti Eesti kõige leebema kliimaga aladel – meie läänesaartel.
Kuigi soodsatel kasvukohtadel – ehk siis lõuna pool – võib luuderohi ronida enam kui 30 meetri kõrgusele, siis Eestis jääb ta turnima enamasti mõne meetri kõrgusele või roomab suisa mööda maad. Põhjuseks on külm, sest kui järjestikused pehmemad talved lasevadki liaanil kõrgustesse tõusta, siis varem või hiljem kipub ikkagi tulema pakane, mis kõik lume alt välja ulatunud võrsed ära võtab ja taime taas maad mööda siuglema sunnib.