Liiga maapinna lähedalt taimevarsi maha lõigates eemaldame sealt kõik, mis võiks talvel külma kaitseks kogunevat lund püüda ning täiesti paljas maapind külmub ka rohkem. Eriti oluline on maapealsete osade allesjätmine külmaõrnade taimede puhul.

Lõikamata jäänud taimevarred või tüükad aitavad lisaks lume püüdmisele kevadel lillepeenraist kiiremini ka jääd ja lund sulatada. Kõik on ju näinud, kuis lumi ja jää sulavad päikese abil ikka kiiremini sealt, kus kõrretuustid ja oksad lumepinnani ulatuvad.

Lõikamata võiks jätta ka nende taimede maapealsed osad, millel on seest õõnsad varred, näiteks kõrrelised. Sellised varred on taimele omamoodi korstnaks ja tuulutusavaks, samas on varres olev õhupadjake ka külmakaitseks. Äralõigatud varred on aga nagu torud, mis avatud sademetele ja niiskusele ning sedapidi on haigustel kerge juurdepääs taime juurteni.

Lõikamata jäänud kõrrelised ja muud dekoratiivsemad taimed (kukeharjad, ogaputked, sarikalised jpt) muudavad talvel lumest välja ulatudes ja härmatanud olles aia hoopis põnevamaks, aitavad lund koguda ning ehk pakuvad lõikamata jäänud õisikuvarred miskit söögipoolist ka lindudele.

Päris mõistlik pole ka mahalõigatud taimejäänuseid asetada tagasi peenrale nn külmakaitseks. Lume all hakkavad taimejäänused mädanema, moodustades taimedele märja, õhku mitteläbilaskva kihi.

Sellise kihi all võivad taimed kergesti hukkuda. Ja kuna taime jäänustel on alati ka haigustekitajaid ja kahjureid, siis loome sedasi neile talvitumiseks suurepärased võimalused.

Peenardelt tuleks aga kindlasti eemaldada ilmsete haigustunnustega taimeosad, liigne kõdu ja umbrohi. Haigustunnustega taimeosade koht pole kompostis, need tuleks põletada.

Külma kaitseks on püsikupeenraid hea kergelt multšida (komposti, turbaga) ning katta siis, kui maapind on juba külmunud kuuse-, männi- või kadakaokstega. Külmakaitseks võib kasutada nii kuivi puulehti (eriti head on tammelehed, sest teised kipuvad kõdunema) kui ka spetsiaalset kangast.