IDEE | Rukkist saab teha ka teeviida
Põllumeeste, veskimeeste ja pagarite suuraktsiooni algusest “100 rukkipõldu ja miljon juubelileiba Eestile” on aasta möödas ning käes aeg põldudelt saagid kokku arvata ja uudseviljast leiba küpsetama hakata.
Aktsioonist võtsid tuld ka väikepõllumehed ning aiapidajad. Rukkiseltsi videokroonikuna olen oma Laulasmaa maakodus juba mitu aastat külvanud väikesi rukkipeenraid. Üks kunagisele telesaatele “Viljaveski” kingitud kivi südamesse, teine tarbeaeda ning kolmas külatee äärde maja väravasse. See on nagu tavatu teeviit külalistele, kes iga päev Laulasmaale ei satu. On ju selle erandliku rukkisamba järgi hea külalisi pärale juhatada – ikka etem kui kimp titeroosasid õhupalle. Kui ümmargune rukkipeenar tee ääres paistma hakkab, pöörake väravast sisse ja oletegi kohal!
Kasvatanud olen ikka Eesti oma ja kuulsat Bergi aretatud ‘Sangaste’ rukist, mis kasvab enam kui kahe meetri kõrguseks, mistõttu mõned kõrred meretuulte käes pisut murduma kipuvad, aga selle eest on terve peenar kaugele näha.
Muidugi on aiapidajale au küsimus, et peenrad peavad olema sügisel seemendatud ainult oma värskelt pekstud ‘Sangaste’ seemnest. Seda tehes mõtlen alati oma kaugetele esivanematele, kes muiste Sangaste mail rukkiga peret toitsid, pikkadest õlgedest tarele katuse peale panid ja põrsastele allapanu said.
Oma rukkipeenardelt olen alati saanud nõnda palju seemet, et jätkub nii endale kui teistele huvilistele. Viimase kingituse tegin meie külatee ääres suviti lokkava rukkilillepeenra perenaisele. Kodumaa sünnipäeval on hea ühtekuuluvusele mõelda.
