Kui palju toataimi kasta ja väetada?
Kasta ja väetada tuleb troopilistelt aladelt pärit taimi, mille kasv on kiire, sageli aastaringne, näiteks ebakrooton, tõlvpuud, kalatea, draakonipuud.
Talvisel ajal vajavad igakülgset turgutust õitsevad taimed nagu alpikann, kalla, jõulutäht, magnoolia ja jõulukaktus. Need taimed vajavad talvel ka rohkem kastmist.
Lillepoodides müügil olevad taimed on sageli istutatud turbamulda, mis ei sisalda piisavalt toitaineid. Neid taimi tuleb kodus edaspidi ka väetada.
Seda kõike arvesse võttes on paljudel väetisetootjatel olemas aastaringseks väetamiseks sobivad väetised. Väetislahuse võiks teha poole lahjema kui kevadel. Enne väetamist tuleb kasta mulda puhta leige veega, et väetislahus ei põletaks juuri.
Sügisel sobivad hästi looduslikud taimeväetised. Lämmastikurikas kasvu soodustav väetis muudab taimed kevadeks nõrgaks, heledaks ja väljaveninuks. Humifitseeritud taimejääkidest valmistatud toitelahusega on väga hea sügistalvel väetada, sest sellega ei saa üleannustada.
Teine asi, mida talvisel perioodil jälgida, on kastmine. Mõistlik on kasta toataimi kord nädalas, et muld saaks läbimärjaks. Reeglina on aga nii, et pigem võib taim olla pisut kuivem kui liiga märg.
Kolmandaks teguriks, mis toataimede kasvuvõimet muudab, on valgus. Enamus taimi tahab ka talvisel ajal maksimaaset valgust, seepärast on taimedele hea koht aknalaud. Eranditena tuleb siin mainida taimi, mis ei talu asukoha muutmist (näiteks jõulukaktus). Kui sellistel taimedel ka külg valguse poole keerata, võib tagajärjeks olla närbumine. Samuti on olemas taimi, mis tahavad puhkeperioodil hämarust. Selliseks taimeks on näiteks harilik mirt.
Reeglina ei maksa taimi ka talvisel ajal ümber istutada, isegi siis, kui nad väga kidurad ja haiged on. Valguse puudumine peale ümberistutamist võib taime jaoks nii traumeeriv olla, et taim muutub nõrgaks või närbub.
