Vaata lähemalt, millised alpikannid kasvavad avamaal
Kindlaimad on kolm liiki: ümaralehine alpikann (Cyclamen coum), naapoli alpikann (Cyclamen hederifolium) ja euroopa alpikann (Cyclamen purpurascens). Kahjuks pole meil kaubandusvõrgus esimest ja viimast naljalt saada, vaid naapoli alpikanni kopsakaid mugulaid võib trehvata. Olen nendega katsetanud kahel korral ja ikkagi ebaõnnestunult. Miks? Ju siiski on alpikannid kasvukoha suhtes õige nõudlikud.
Esimesel korral ostsin naapoli alpikanni mugulaid 2008. aasta kevadel. Mäletatavasti oli too suvi väga vihmane. Ja ehkki kasvukoht aias ei tohtinuks üldse liigniiske olla, ei tärganud sügisel seal mingeid õisi ega lehti – mugulad olid mädanema läinud.
Järgmiste naapoli alpikanni mugulatega mängisin ehk üleliiagi. Algul potitasin, siis sai kasvukoht kiviaia veeres vist liiga kuiv ja täispäikseline. Viimaks kolisin metsaaeda. Sinna, kus ka tuttavalt saadud kolm ümaralehist alpikanni. Viimaste esivanemad on nõukogude ajal Abhaasiast toodud ja puha. Mullu märtsis pistis üks neist läbi lume õitsema. Kaks teist aga ei ilmutanud elumärke.Siis tuli aga väga sajune suvi ja veetase metsaaias püsis liiga kõrge lume tulekuni. Seetõttu hakaksid kiduma ka euroopa alpikannid.
Tänavu juulis ilmutasid kuuest kahe aasta eest Itaalia Alpidest toodud euroopa alpikannist neli siiski õnneks uusi lehti. Üks tegi augustis isegi kaks õit. Nüüd viimaks kolisin nood tublid liigniiskuses ellujääjad ära kõrgemale kasvukohale. Kahjuks naapoli ja ümaralehist alpikanni enam kolida polnud – nood olid hukkunud, mugulatest vingerdasid välja väiksed valged ussid.
Seega läbi iseenda kurbade kogemuste ja kahe suurepärase liigi kaotuse hinnaga olen jõudnud tõdemuseni: meie kliimas ei karda alpikannid sugugi nii väga külma, vaid liigniiskust. Alpikanne peaks kasvatama muust pinnasest kõrgemas parasniiskes peenras, vaid nii võib kindel olla, et nad ellu jäävad. Ja nagu euroopa alpikannid tõestasid, on nad niiskusele kõige vastupidavamad. Lisaks sellele on nad ka kõige külmakindlamad. Üheks tõestuseks on looduslik levila, mis ulatub alpikannidest kõige kaugemale põhja: Slovakkia ja Tšehhini, vist suisa Lõuna-Poolani. Kahju vaid, et seda ilusat liiki senini Eesti aiaäridest vabalt saada pole.
