FOTOD | Nõukogudeaegse sektsioonkapi uus ja ilus elu
Mu õel oli juba veidike uuemat tüüpi sektsioon, soetatud 1990ndatel aastatel. Iseenesest olid kenad kapid, mis jäid peale õe ärakolimist päranduseks mulle. Korteris said kapid esimese värvikihi peale, sest algne pruun värv ei sobinud kohe mitte.
Pärast majja kolimist rändasid nad abihoonesse, kilakola kappideks. Nüüd aastaid hiljem, kui räägitakse taaskasutusest ja eksponeeritakse pilte, kuidas väga koledatest kappidest on võimalik mõningase vaevaga päris kenasid mööblitükke teha, tekkis mul ka tahtmine proovida kappe restaureerida. Seda enam, et töötoas on iga kinnine mööblitükk, mis varjaks käsitöövarandust, teretulnud.
Alustuseks kraapisin kappidelt värvi- ja lakikihi maha. Enne valgeks võõpamist lihvisin liivapaberiga üle, et oleks klaassile. Lisasin ustele liistud. Jalakesed olid pärit ühtedelt tugitoolidelt, värvisin need lillaks ja lasin mehel alla kruttida.
Internetist leidsin šabloonpildi, mille paberinoa abil välja lõikasin. Mõnus õhtune nokitsemine.
Siis mõtlesin, et lähen lihtsamat vastupanu teed ja tupsutan värvi šablooni peale, nii nagu peab. Kuid ma ei arvestanud ühe asjaoluga - värvi koostisega. Selleks, et teha templitrükki, peab kasutama spestiaalseid värve, mis on tihked ega kipu valguma. Minu lilla värv oli küll hea ja kattis suurepäraselt, kuid oli liiga vedel.
Kapiuks tuli ära puhastada, uuesti üle värvida. Ega muud ei jäänudki üle kui kujutis seejärel harilikuga kontuurid peale kanda ja pintsliga kapile maalida.
Kõige lõpetuseks lakkisin veelkord kogu mööbli üle, et oleks vastupidavam ja tolmukindlam. Seejärel said kapiuksed juba käepidemed.
Korrastasin kolm kappi, niipalju oli neid mulle sektsioonist alles jäänud.
Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.
