ÜLIÄGE | Eesti neiud panevad ehtsad lilled ehete sisse
Igatsust värskelt puhkenud õite ja lehtede järele aitavad leevendada taimedest tehtud ehted. Just sellised helged ja säravad, nagu valmistavad Vaikelu tüdrukud. Kui on soov säilitada mõnd pisikest õiekest pruudikimbust ning edaspidi kanda seda mälestust endaga kaasas, tasub ühendust võtta Mirjam Parve ja Ragne Schultsiga.
Kui vaiku valatud ehteid esimest korda nägin, ei saanud muidugi küsimata jätta, et kuidas Mirjam ja Ragne sattusid selliseid ehteid nikerdama. Nagu sageli, sünnivad ilusad asjad argirutiinile vaheldust otsides. “Kõik algas sellest, kui ilus on Tartu kevad – pungad, õied ja lehed ilmuvad ja kasvavad kuidagi eriti silmatorkava kiirusega. Üliõpilane aga pääseb eksamite aegu üpris harva raamatute ja arvuti tagant välja. Õppisime mõlemad kirjalikku tõlget ja sellel erialal on toas küürutamist kohe eriti palju,” jutustab Mirjam.
Nii tekkiski ühelt poolt igatsus rohkem õue pääseda, haljal aasal keksida ja sooja tuult nuusutada. Teisalt aga tekkis tahtmine aega peatada, et see kevadine õrnroheline pungafaas nii kiiresti mööda ei läheks. Et oleks võimalik endale teinekord südatalvelgi meelde tuletada – on olemas ka teisi värve peale valge, musta ja halli.
Tüdrukud juhtusid nägema Paul Stankardi klaasikunsti – ta loob uskumatult realistlikke lillekompositsioone, iga tolmukas ja õieleht eraldi kuumast klaasist välja voolitud. Nii tekkiski neil mõte, kas saaks ka päris taimedest midagi sellist teha. Klaasi sees põleksid taimed muidugi ära, aga ehk on teisigi materjale.
Mõningase uurimistöö järel leidsidki nad vaigu. Edasi algas üks suur katsetamine. Esialgu ei olnud neil üldse plaanis ehteid teha või oma katsetuste tulemusi müüa. Kuidagi aga kujunes nii, et umbes aasta pärast olid nad Vaikeluga esimesel suurel laadal.
Kõige rohkem inspireerivadki taimed ise. Mirjam ja Ragne on neid oma ehete valmistamise käigus ka palju rohkem tundma õppinud – see on nagu uute sõprade leidmine. “Praeguseks oleme ehetesse pannud juba üle saja taimeliigi. See, kuidas taimed kasvavad, mis näoga otsa vaatavad, mis poose otsustavad kuivades ja ehtesse pandult võtta – see kõik on meie jaoks kontrollimatu sisend, looduse stiihia, mis tähendab, et alati on natuke põnevust, kuidas miski välja kukub,” selgitab Mirjam. Seetõttu pole olemas ka kaht ühesugust vaik-elu, iga taim on omaette isiksus.
Taimed pakuvad üllatusi
Kõnetavad ka taimedega kaasas käivad lood, olgu siis pärimus, teaduslikud avastused või isiklikud mälestused. “Näiteks varem me ei teadnud, et kollast lõhnasamblikku pandi vanas Egiptuses muumiate kõhtu, praegu on see aga Prantsusmaal parfüümitööstuse tooraine. Kuid looduses on ta hoopis hall, ja keemiline reaktsioon, mis teda vaikelus säravkollaseks muudab, oli meile üks suuremaid üllatusi,” räägib Mirjam õhinal nende avastustest. Sama lõbus on ka uusi lugusid ja kujundeid luua, oma väikesi Frankensteini-taimi ja sõnajalaõisi ehitada.
Tüdrukud tunnistavad, et kui elevus, mis pisikese, põlve otsas tehtava ettevõtmisega kaasas käib, üle läheb, innustavad kõige rohkem inimeste reaktsioonid. See, kui keegi tuleb laadal, sära silmis, töid kiitma ja tegijaid tänama – veel parem, eelmiselt laadalt ostetud vaikelu kaelas. Head sõnad teevad meele rõõmsaks ning aitavad ka raskustest üle saada ja uusi ideid teostama hakata.
Igal taimel on omamoodi ilu
Ragne ja Mirjam üritavad ehetesse panna võimalikult palju eri taimi, et igaüks võiks oma lemmiku ära tunda. Kuid nad soovivad, et oleks ka uusi avastusi ja rambivalgusesse pääseksid taimed, keda tavaliselt dekoratiivseks või väärtuslikuks ei peeta või kelle olemasolu üldse ei märgatagi. Tore on näha, kui keegi avastab uue perspektiivi mõnele liigagi tuttavale “prahitaimele”, näiteks seda, et naat, nõges või rihu-peenlook võib lähedalt vaadates imeilus olla.
“Alati on kuidagi eriline töötada ehete kallal, mille sisse talletame inimese jaoks midagi tähenduslikku – olgu see lapsepõlves raamatu vahele pistetud ristik või pruudikimbus säranud õis. Sellistel puhkudel tunnetame kuidagi eriti selgelt, et aitame kaasa inimeste elude koostamisele,” selgitab Ragne.
Vaikelust saab väega ese, ankur, mille külge mälestusi kinnitada, et siis aastakümnetegi pärast minevikku kiigata ja pehmeid mõtteid mõlgutada. Eriti hea meel on näha, kui mõni vaikelu muutub kellegi talismaniks. Siis tunnetavad nad, et kõigi kunstiga kaasas käivate segaduste ja viperuste kiuste on õnnestunud teha midagi ilusat ja ehtsat.
Kel selliste ehete vastu huvi tekkis, siis Vaikelu tüdrukud pesitsevad Tartus ning suurim ja värskeim valik on nende e-poes vaikelu.ee/pood.
Kuid ehteid tasub otsida ka Tartu disanimajast, Eesti Rahva Muuseumist, Amanda käsitööpoest ja mujaltki.
