Selleks, et laual oleksid ilusad jõuluõunad, tuleb teha suurpuhastus ka keldris
Pole midagi mõnusamat kui suured, mahlased ja terved jõuluõunad. Miks on nii, et mõnel aiapidajal on õunad plekkideta, kuid teisel mädanevad need keldris juba poolest sügisest?
Ehk ei olegi see vaid tühi jutt, et puudealused tuleb lehtedest puhtaks riisuda. Samuti ei tohi jätta mahavarisenud õunu puude alla talveks vedelema. Kui seda mitte teha, on haigusetekitajaile loodud ideaalsed tingimused talvitumiseks, et nad saaksid kevadel uuesti tegutseda.
Võib ju mõelda, et mis seal keldris neist plekilistest õuntest ikka lähemalt uurida. Sorteerin kastis ebakvaliteetsed välja ning viskan minema. Kuid just hoidlas ilmnevad haigused annavad märku sellest, et juba kevadel ja suvel tuleb võtta aega ning haigustele pisut enam tähelepanu pöörata. Näiteks pruunmädanik ilmub viljadele hoidlas, kuid seda haigust põhjustab tüvevähi tekitaja. See annab vihje, et tuleb üle vaadata puu harunemiskohad, kust haigus puusse võib pääseda.
Õuntel olevad mädanikud ja hallitused
Puuviljamädanikku (Monilia fructigena) nakatunud viljadel koor pruunistub ning muutub nahkjaks. Selline on ta jahedas hoiuruumis, kus haiguse areng on pidurdunud. Soojemas hoidlas muutub vili üleni tumepruuniks ning kuivab. Haigusesse nakatuvad õunad kasvuperioodil või korjamisel vigastuste kaudu. Kindlasti ei tohi õunu korjata vihmase ilmaga ning viia hoidlasse niiskeid vilju. Haiguse leviku takistamiseks on kasulik hoidlasse pandud õunad läbi sorteerida ning haigestunud viljad välja korjata.
Rohehallituse (Penicillium spp.) iseloomulik tunnus on hallituse lõhn ja maitse. Haigusetekitaja nakatab vilju vaid koristamisel. Esmalt on õunal näha helepruun mädalaik, mis suureneb ja vajub sisse, selle kohale tekivad rohekad hallituspadjad. Säilitamisel levib ka kõrvalolevatele tervetele õuntele, olles ohuks tervele hoidlale.
Punakastesse (Fusarium spp.) nakatunud õuna seemnepesades on vatitaolist, roosakat või rohekat hallitust, südamik mädaneb ning lõpuks hävib kogu vili. Haigestunud viljal on tuntav mõru maitse. Haigus ilmneb eelkõige talve teisel poolel ning levib säilitamisel. Nakatuvad kasvuperioodil.
Pruunmädanik (Nectria galligena) ilmneb esmalt vilja karika või varre ümber, tekitades seal pruunika laigu, mis vajub sisse. Haiguse arenedes kattub kogu vili mädanikuga. Nakatub juba suve teisel poolel puu otsas, kuid keldris säilitamisel ei lähe üle tervetele viljadele. Haiguse esinemist aitab kontrolli all hoida vigastuste vältimine puude lõikamisel, tüvede valgendamine ning ka haavandite katmine.
Laomädaniku ehk mõrumädaniku (Gloeosporium fructigenum) iseloomulik tunnus on pruunid, pisut sisse langenud laigud, mis ulatuvad ka viljalihasse. Sõrmega torgates on kahjustatud kohta kerge eemaldada. Õunad hakkavad nakatuma juba suve keskel vihmaste ilmadega. Haiguse vältimiseks ei tohiks lasta õuntel väga kaua puu otsas seista. Haigusetekitaja põhjustab puudel ka viljapuu-tüvepõletikku.
Laokärna (Fusicladium dendriticum) tekitab õunapuu-kärntõve haigusetekitaja. Õuntele tekivad väikesed tumedad täpikesed, mis suurenevad, kuid need on väiksemad kui aias tekkinud kärnalaigud, mis ei kahjusta viljaliha. Õunad nakatuvad aias juba enne koristust.
