Vaata, mustikas hakkas köögis kasvama
Mis muud kui vilju ootama, sest isuäratavad mustikad pakuvad köögilaual palju rõõmu.
Helesinistes kuni sügavmustades marjades leidub palju erinevaid pigmentaineid, antotsüanidiine.
"Üldiselt on metsas kasvava hariliku mustika marjades rohkem tsüanidiini ja delfinidiini, kultuurmustikates aga malvidiini. Delfinidiin ja malvidiin annavad viljadele sinakas-punast värvust, tsüanidiin aga oranzikas-punaseid värvivarjundeid," kirjeldab Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadur Marge Starast.
Üldiselt ei ole hariliku mustika ja kultuurmustika biokeemilises koostises väga suuri erinevusi.
Harilik ja kultuurmustikas
Tugevaid antioksüdante on harilikus mustikas rohkem, nad paiknevad nii viljalihas kui viljakestas. Seepärast määrivad marjad korjamisel sõrmi ja söömisel suud.
Kultuurmustika pigmentained paiknevad vaid marja viljakestas, sisu on hele. Hariliku mustika marjades on rohkem tsüanidiini ja delfinidiini, kultuurmustikates aga malvidiini, mis annavad marjadele eri värvivarjundeid.
Kuidas rajada peenar?
Igaüks võib rajada endale aeda kultuurmustika peenra ning noppida nendelt suuri ja maitsvaid marju.
Põhiliselt võib peenra rajamiseks kasutada kahte sorti mustikataimi – ahtalehilist mustikat või kännasmustikat.
Ahtalehine mustikas kasvab 20-30 cm kääbuspõõsana. Taimed on isepaljunevad- välimised külgoksad kasvavad pinnases põõsast kaugemale ja juurduvad, laiendades nii pikkamööda oma leviala. Taimed vajavad viljastumiseks teise isendi õietolmu. Mustika viljad valmivad üheaegselt ja kaaluvad kuni 1 gramm. Talvel kaitseb põõsastesse kogunev lumi oksi ja pungi külmumast.
Kännasmustikas kasvab 1-3 meetri kõrguse põõsana. Marjad on suured- kuni 10 grammi. Talvine külm kahjustab tihti põõsaid ning seega on neid vaja katta.
