Siit-siit-metsast ei tohi võtta mitte üks piirutikk
Liikuge vaikselt ringi ja avage oma meeled hommikule. Peagi avastate, et teie aias on hulgaliselt üürilisi ning seal toimub sel varasel tunnil õige vilgas tegevus.
Varahommik on lindude kõige aktiivsem laulu- ja tegutsemisaeg. Musrästas vilistab kuuse otsas, kuldnokk laulab pesakasti juures, linavästrik sibab mööda muru ja lehtla juures toimetab aktiivselt hall-kärbsenäpp, kes seab ennast sinna pesitsema. Eemalt põllult on kuulda lõokese laulu ja kui teil veab, kuulete eemalt sookurgede hommikuduetti, millega nad hommikuti päikest tervitavad. Teie ümber käib tegus linnuelu.
Kes nad on?
Eestlaste linnutundmine on päris hea. Tuntakse kägu ja rukkirääku, toonekurge ja linavästrikku, hallvarest ja rasvatihast. Nii et võib-olla on teil oma aia linnud kõik juba tuttavad. Kui ei ole, siis toon siin väikese valiku nendest lindudest, keda maja ümber ja aias kohata võib. Uskuge, linnust saab teie isiklik tuttav, kui te talle nime oskate panna. Samuti on väga põnev kevadel oodata, missugused linnud sel aastal aeda tulevad ja kuhu nad pesa teevad!
Linavästrik armastab inimeste seltsi. See valge-halli ja mustakirju lind on meie naabrite lätlaste rahvuslind. Pesakoha leidmisel on ta taibukas ja leidlik – kõlbab nii puuvirn, pööning kui kiviaed, peaasi, et vari pea kohal. Linavästrik on pikka saba kõigutades ja kiiresti ringi sebides teile seltsiks nii peenramaal kui muru niites.
Musträstaid on meie linnades ja külades hulganisti näha ka talvel. Tema kaunis ja kõlav vilehääl on seetõttu meie kevadhommikute üks esimesi linnulaule. Pesitseda võib lind kuuse otsas, aga ka suures jasmiinipõõsas või mööda majaseina roniva lõhnava kuslapuu okste vahel. Pesa asub tihtipeale nii madalal, et inimene ulatub sinna sisse vaatama. Sellisel juhul tuleks lapsi hoiatada, et nad pesa rahule jätaksid. Kui linnupojad enne õiget aega pesast välja satuvad, on nad kerge saak ringiluusivale kassile.
Eesti kõige tavalisem lind on metsvint. Tema laul – “siit-siit-metsast ei tohi võtta mitte üks piirutikk” – kõlab kevadel ja suve esimesel poolel kõikjal. Et tema laulu kuulda, peab maja juures olema suuremaid puid. Kõlbavad nii okas – kui lehtpuud.
Metsvindi pesa on paksuseinaline peamiselt samblast ja samblikest ehitus, mille väliskihis on tihti kasutatud kasetohuliblesid. Vaadake isast metsvinti lähedalt – mis imelisi värve tema kehal leidub!
Linnud kogu aastaks
Rasvatihast tunnevad vist küll kõik. Kui metsvint on meie kõige arvukam lind suvel, siis rasvatihane on seda talvel. Kõik lindude toidumajahoidjad teavad seda. Rasvatihased on väga toimekad linnud ja teisiti ei saakski olla, sest neil on keskmiselt kümme poega – mõnel juhul isegi kolmteist. Kõiki neid tuleb sööta. Ühes raamatus on kirjas, et rasvatihasepaar koos poegadega hävitab aastas kuni 75 kilogrammi putukaid. Mõelge, kui need korjatakse kokku teie aiast. Rasvatihane pesitseb meelsasti pesakastis, aga armastab ka muid õõnsusi – näiteks sobivad talle seest tühjad metallist aia- või väravapostid.
Õrnsinise mütsikesega sinitihane on rasvatihase sugulane ning temaga paljuski sarnane. Temagi võib pesitseda pesakastis ja poegi on tal ka palju – kümmekond. Iseloomulik on, et sinitihased armastavad lehtpuid. Tundub, et eriliselt meeldivad neile eriti kased.
Varblasi elab meil kaks liiki – kodu- ja põldvarblane. Neil liikidel on lihtne vahet teha nii, et põldvarblasel on põsk pruun, ehk siis – nii emas- kui isaslinnul on põsel pruun laik. Varblased on häälekad linnud – nende lemmik-elupuust võib kosta päris kõva lärmi, kuigi linde endid ei pruugi näha ollagi.
Varblasi kohtate oma maja juures siis, kui elate asulas või linnas. Maal üksikult asuvates majapidamiste juures esinevad nad harva. Vahest ainult siis, kui teie juures tõesti midagi väga head süüa saab. Ka nemad võivad olla pesakastilinnud.
Põlised pesakastilinnud
Kaunis musta-valgekirju must-kärbsenäpp on samuti pesakastis pesitsev lind, kelle nimi vahepeal oli metstikk. Must-valge on ainult isalind, emased on – nagu lindudel sageli – tagasihoidlikuma pruuni-valge sulestikuga. Kui on sobivad pesitsuskohad, võivad eri paarid elada üksteisest vaid mõnekümne meetri kaugusel.
Nagu nimi ütleb, on tegu õhust putukaid püüdvate lindudega. Must-kärbsenäpp istub oksal, teeb väikese lennuringi, napsab sääse või kärbse ja maandub samale oksale. Aeg-ajalt kannab isalind ette oma suhteliselt lühikese meeldiva laulu.
Hoopis teisiti suhtub laulusse kuldnokk. Silmapaistval kohal istuv laulev kuldnokk on vaatepilt omaette. Vist ükski teine laululind ei ela nii põhjalikult oma esitusse sisse – ta heidab pea kuklasse, vehib tiibadega kaasa ja tulemus on tõesti kõlav ning särav. Hoolega kuulates võib kuldnoka laulus ära tunda teiste lindude laulujuppe ning muid hääli, mis maitsekalt loo sisse põimitud.
Kuldnokk on meie rändavatest laululindudest üks varasemaid saabujaid, olles tavaliselt kohal juba märtsis, kuigi pesitsema asub ta tavaliselt aprillis. Ta võtab rõõmuga omaks pesakasti, kui see tema jaoks valmis on. Poegade koorumisel viib vanem munakoored pesast välja. Nende väikeseid õrnu helesiniseid munakoori võib leida maikuus pesa lähedalt.
Üks värvikirevamaid linde, kes õuele pesitsema võib sattuda, on lepalind.
Isane lepalind oma punakaspruuni rinnaesise, musta kurgualuse, valge lauba ja helehalli seljaga on tõeline iludus. Emane on tagasihoidlikum, kuid istudes saba väristamine on iseloomulik mõlemale linnule. Pesa teevad lepalinnud tavaliselt puuõõnsusesse või pesakasti. Laul on kõlav.
Välimuselt tähelepandamatu, aga sageli inimeste lähedust armastav linnuke on hall-kärbsenäpp. See halli värvi, kõhu pealt tumedamatriibuline lind paistab silma kartmatu käitumise, pideva tiibadekehitamise ning väikeste, kärbsenäppidele omaste putukapüüdmise-lennuringide poolest. Veel on hall-kärbsenäpile omane suur leidlikkus pesapaiga valikul. Vana lillevaas suvila seinal, aknalaud, seina najale toetatud luud või reha, talvest rippuma ununenud linnutoidumaja – kõik sobib pesaaluseks. Suur laulja ta pole, teeb ainult pst ja pst.
Tõelist värvikirevust saate nautida siis, kui aeda õunapuu otsa sätib ennast pesitsema ohakalindude paar. Oma puna-valge-musta peaga on ohakalind kahtlemata Eesti linnumaailma kaunitar. Tema jääb küll juba esimesel nägemisel meelde!
Pesitsemisabi lindudele
Muidugi on inimeste läheduses ja aias pesitseda võivaid värvulisi palju rohkem kui siin nimetatud. Ka ülejäänud aastal taimtoidulised linnud toidavad oma poegi putukatega, keda korjatakse pesale nii lähedalt kui võimalik – pojad on ju lausa täitmatud. Seega on pesitsevad linnud aiapidajale väga kasulikud. Pesitsusvõimaluste loomisega saab majaümbruses elavate lindude hulka suurendada. Kõige lihtsam on pesakastide ülespanek. Neid võiks olla mitmes suuruses – üürilised ju erineva suurusega. Pesakastide valmistamise kohta saab teavet Eesti Ornitoloogiaühingu kodulehelt www.eoy.ee .
Lindudele meeldivad väga ka elupuud ja kuusehekid. Ka tihedamad põõsastikud – enelatest või kurdlehisest roosist – on teretulnud. Suured puud pakuvad lindudele nii toitu kui varjevõimalusi. Oma aeda ning koduümbrust teadlikult kujundades võite sinna meelitada näiteks talviselt toidulaualt tuttavaid rohevinte, aga ka lõputu lauluga põõsalinde.
Häälekas, suur ja tark
Viimaks veel ühest laialt levinud linnust- hallvaresest. Maal on peaaegu kõigil majapidamistel oma koduvares. Selline, kelle pesast paistavad kätte strateegiliselt tähtsad kohad – koera kauss ja kanade sööginõu. Kes kontrollib üle mahapandud oad ja herned – kas on juba juured all? ja maitseb üle värsked sibulapealsed.
(Neid varese kalduvusi saab edukalt kontrolli all hoida katteloori kasutades). Aga lisaks ajab ära teised varesed ja muud võõrad suured linnud. Varesed on väga targad. Mäletan lugu varesest ja kolmest leivakäärust. Kõigepealt võttis lind ühe kääru noka vahele. Siis teise.
Kui kolmandat tahtis võtta, kukkusid kaks esimest maha. Selle peale keeras vares pea viltu ja vaatas. Siis tõstis kõik kolm tükki üksteise otsa ning võttis nad korraga noka vahele. Kas pole taibukas? Internetist lugesin loo Emajõel jäätükkide peal lusti sõitvatest varestest. Aga kõige parema loo rääkis naabrinaine, kes väitis nimelt, et nende vares saab jutust aru. Tema andis iga päev küülikutele keedukartuleid. Vares istus jänkupuuri katusele ning sai ka kartuli. Lendas sellega ära nurga taha ja tuli varsti tühja nokaga sama koha peale tagasi. Selle peale ütles naabrinaine: “Sina said juba! Täna rohkem ei saa!” Ja vares lendas minema.
Sellest esimesest kaunist kevadisest varahommikust võib saada alguse uus harrastus – lindude vaatlemine. See on tõeliselt meeldiv tegevus nii silmale kui kõrvale. Pealegi on tegu elukestva õppega – alati leidub linde, keda veel ei tunne. Oma koduaed on just paras koht suleliste naabritega esimese tutvuse tegemiseks.
