Täna on kaduneljapäev. Kuidas seda müstilist päeva rehkendatakse?

Kakskümmend aastat tagasi soovis üks Targu Talita lugeja teada, kuidas arvestatakse kaduneljapäevi. Sellekohaseid selgitusi jagas Mall Hiiemäe.

Kaduneljapäev on pärit kuukalendrist. Eesti kohal on olnud selget taevast ja taevavõlvil Kuud näha selleks piisavalt, et meie esivanemad oma maapealsetes toimetustes kuukalendriga arvestada saaksid. Maagilise tähenduse poolest olid kõige olulisemad kuuloomise aeg, noorkuu (kasvava Kuu) aeg, täiskuu aeg ja vanakuu (kahaneva Kuu aeg).

Täheteadlased arvestavad igas riigis trükikalendrite jaoks välja vastavalt Kuu olekutele ja ajavööndile kuufaaside algusmomendid. Kalendris on nii noorkuu, kuu esimene veerand, täiskuu kui kuu viimane veerand tähistatud vastavate tingmärkidega ja ajapikku oleme harjunud kuufaase vaatama mitte taevast, vaid kalendrist.

Mõnedes praegusaja kalendrites on kaduneljapäevaks pakutud kõiki viimase kuufaasi aegseid neljapäevi, ent rahvapärimuses on üldjoontes nii, et kaduaeg algab Kuu viimase faasi neljandast päevast ja kaduneljapäev on seega neljapäev, mis jääb kuu viimase veerandi neljandale päevale.

Ajalõiku, mil kuukettast võib näha veel viimast veerandikku ja seejärel vaid kitsast sirbikest, on rahvasuus nimetatud ka “vanakuu ots”, “vanakuu põhi”, “kadev (kaduv) aeg”.

Mida lähemal kaduneljapäev enne uue kuu loomist on, seda tugevama mõjuga see on.

Kauges minevikus hakati vastavalt kuufaaside kulgemisele loendama päevi: esimene, teine, kolmas, neljas. Eestlastel on sellekohased nädalapäevade nimetused tänini kasutusel: esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. Muistses kuukalendris oluline mõttelist perioodi lõpetav neljas päev pärandas oma tähtsuse neljapäevale.

Eesti rahvaluule arhiivis leidub rohkesti kirjapanekuid sellest, mida sobis teha noore-, täis- või vanakuu neljapäeval.

Kaduajal oli õige aeg ette võtta söödikute, parasiitide ja putukate hävitamine ning kõik sellised tööd, mille tulemusena millestki vabaneda soovitakse.