Viinamarju saab rebaste ja putukate eest kaitsta lihtsa nipiga

Meie koduaedades on viinamarjakasvatus laialt levinud, kuid sageli on kasvatajad hädas maiaste loomade, lindude ja putukatega, kes saaki rikuvad või selle üldse nahka pistavad.

Eesti Maaülikooli Rõhu aias juhtuski kümme aastat tagasi nii. Kui viinamarjade suhkrusisaldus tõusis nii kõrgeks, et need võis ära korjata, jõudis rebane eelneval ööl ette. Pidusöömingu jäljed läksid üle tee võssa ehk siis reinuvaderil lõi liiga suure hulga viinamarjade pugimine kõhu lahti ja kodutee oli poolseedimata viinamarjadega märgistatud.

Maaülikooli aianduse professor Kadri Karp meenutas, et seejärel ehitati viinapuudele rebaste kaitseks aed ümber ja see toimis. Siis ilmusid aga välja uued marjahuvilised – liblikad, kes sõid marjad auklikuks. Kahjustatud marjad läksid aga kiiresti mädanema.

„Liblikas on ka väga suur kahjur. Muidu söövad nektarit, aga sügisel on ploomide peal ja viinamarjade peal oli terve liblikate rivi,” rääkis Kadri Karp. Lisaks liblikatele ja rebastele himustavad viinamarju ka kärbsed, herilased, linnud ja kährikud. „Vaenlasi on nii palju, et peadki katte tegema,” lisas ta.

Nüüd kasutavad nad Rõhul kasvava ligi 300 viinapuu saagi kaitsmiseks hõredamat varjutuskangast (sordil ’Hasanski Sladki’) ja heinapallivõrgust katteid (sordil ’Zilga’). Võrgu puhul on tegu odava materjaliga, mida saab pealegi mitu aastat kasutada. Kuna taimede toestuseks on postide vahel traadid, siis nende külge saab katted lihtsalt ja kiirelt pesulõksudega kinnitada.

Katete paigaldamiseks on paras aeg siis, kui marjad hakkavad sordiomaselt värvuma. Võrguga kaetakse ainult marjade ümbruse see osa, kust saagi värvumisel on lehed eemaldatud. Võrk pannakse neljakordselt, siis ei pääse läbi ka kärbsed ja herilased. Ära võetakse see vahetult enne saagi koristamist. Hõredam varjutuskangas hoiab samuti kahjurid eemal, kuid seda on võrguga võrreldes lihtsam käsitleda.