Värvikad krookused

Paljude krookuste hulgast sobib murus kasvatamiseks, ükskõik kas siis päikesepaistel või poolvarjus, kõige paremini dalmaatsia krookus (Crocus tommasinianus). Taim annab palju eluvõimelisi seemneid, ning kuigi selle krookuse üksik õis on üsna väike ning õrn, loovad paljud päikesepaistel avanenud õied kogu kasvualale sinise värvingu.
Samasuguseid tingimusi vajab ka kuldkollane krookus (C. flavus). Ehkki see liik enamasti isekülvi ei anna, paljuneb ta edukalt vegetatiivselt.


Suurepäraselt täiendab varakevadist õievaipa oma kollaste lõhnavate õitega ka Balkani poolsaarel ja Türgis kasvav kuldõieline krookus (C. chrysanthus). Kui nimetada kolme kõige laiemalt levinud kuldõielise krookuse sorti, siis sordil ‘Cream Beauty’ on kreemikaskollased, sordil ‘Ladykiller’ valgete servadega sinised ning sordil ‘Zwanenburg Bronze’ seest kollased ning väljast pronksjad õied.

Lehtpuude ja põõsaste all

Põõsa- ning puualused on enne lehtimist suurepärane kodu lumikellukestele, alpikannidele, nartsissidele ning lumekuppudele.
Lumikellukesed naturaliseeruvad niisugusel alal kiiresti ning katavad peagi maapinna neitsilikult valge õievaibaga. Kõrvuti võib paigutada nii liht- kui täidisõielisi lumikellukesi.
Samasuguse efekti annavad ka lumekupud. Koos lumikellukestega moodustavad nad vastupandamatu valge-kollasekirju õievaiba.
Soodsates tingimustes võib naturaliseeruda isegi ümaralehine alpikann (Cyclamen coum), mis moodustab aja jooksul vaiba hõbekirjalistest lehtedest ja roosadest õitest.
Kõikidele neile taimedele meeldib sügisene ning kevadine niiskus ning lehemuld. Kui kasvukoht ongi suvel kuiv ja pime, pole sellest lugu, sest siis on taimed nagunii puhkeolekus.

“Sibullilled läbi aasta” (Maalehe Raamat 2004)

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena