Maailma kõige kallim ja võltsitum vürts safran: kuidas ehtsat petukaubast eristada?
“Õige safrani reedab ainult üks kindel test — lõhn! Kuid ka selles ei saa alati kindel olla,” ütleb maailma maitsete poe Umami.ee perenaine Juta Raudnask.
Tema sõnul tuleb tõesti ette, et petturid üle maailma üritavad nii saialillekroonlehti kui ka isegi värvitud siidiniiti müües ostjat kiire rikastumise eesmärgil petta. Ka safranist jahvatatud pulbrit ei tasuks Raudnaski sõnul alati usaldada, sest seda on veelgi lihtsam võltsida.
“Suvalisele jahvatatud massile lisatakse pisut päris safranit, et saavutada õige värv ja lõhn. Kindlam on ikka osta safraniniite ja usaldusväärse müüja käest. Euroopas annab krõbe hind ja ka läbi mitme pakendi ninna torkav iseloomulik lõhn meelekindluse, et tegu pole võltsinguga.” ütleb ta.
Üks nipp on veel: niitide valimisel peaks otsima sarnase suurusega niidikesi, mille ühes otsas on kollane niidiosa ja teine ots laieneb lõpust.
Kas võltsing on tervisele ohtlik?
“Kuna safranit kasutatakse näpuotsaga, siis ei usu, et võlts-safran tervisele oluliselt ohtlik oleks. Probleem on selles, et valesafranit kasutades jääb saamata võrratu maitseelamus ja inimene ei saa kuidagi aru, miks selle kollase värvi eest nüüd nii palju raha oli vaja välja käia,” räägib Raudnask.
Safrankrookus (Crocus sativus) on kultuurtaim, mille metsikuks eellaseks peetakse Kreetalt pärit ateena krookust. Safrankrookus on tuntud selle poolest, et õite niitjatest emakasuudmetest toodetakse safranit. Safrani nimetus tuleneb heebreakeelsest sõnast sahafaran, mis tähendabki niiti.
Safrani kõrge hind on tingitud sellest, et põllumajanduslik tootmine on keeruline ning aeganõudev käsitsitöö, mis põhineb farmerite iidsetel traditsioonidel. Saak koristatakse paari nädala jooksul päikesetõusul, kui õied on avanenud.
Vürtsi saamiseks kasutatakse kogu taimest ära vaid kolm emakasuuet. Eraldatud emakasuudmed kuivatatakse 15 minuti jooksul 45–50 kraadi juures. Ühe kilogrammi safrani saamiseks läheb vaja 80 000–150 000 õit.
Toimetuse test
Otsustasime koguda kokku õige ja vale safrani näidised ja testida, kui lihtne on neid siis tegelikult eristada. Meil oli testimiseks neli erinevat safranit. Otsustasime kasutada internetis laialt soovitatud testi, kus segasime teelusikatäie söögisoodat poole klaasi vee sisse ja puistasime segusse näpuotsaga safranit. Õige safrani puhul peaks vedelik värvuma intensiivselt kuldseks ja lõhn võimenduma. Safraniniidid peaksid jääma vedeliku pinnale.
1. Türgi turult pärit safran hinnaga 5 liiri ehk 75 eurosenti pakike. Sellel puudus selge lõhn, küll aga oli märgatav saialille maitse ja välimus. Vesi klaasis värvus õrnalt helekollaseks, safran jäi klaasi pinnale. Safranile omast lõhna ei olnud ega tekkinud.
Järeldus: Tegemist on selge võltsinguga.
2. Kashmirist 10 aastat tagasi toodud safran, saadud kohalikelt kingiks. Vedelik värvus õrnalt, ent tugevamaks kollaseks. Lõhn on aimatav. Safran jäi pinnale.
Järeldus: Kindlalt ei ole võimalik öelda, et tegu on originaaliga — nähtavasti kaotab vürts ajas endale iseloomulikke omadusi. Kaldume arvama, et tegu on originaaliga.
3. Indiast toodud safran, maksis turul 10 ruupiat ehk 13 eurosenti. Safraniniidid on teistega võrreldes väga punast värvi. Lõhn meenutab pigem riidevärvi, kui vürtsi. Vedelik klaasis muutub märgatavalt punasemaks, kui teistel juhtudel. Safran vajub ainsana katsetatutest klaasi põhja.
Järeldus: Tegu on kindla võltsinguga, keeruline öelda, millega üldse tegu.
4. Piprapoest ostetud Hispaania päritoluga safran, 4g karbike hinnaga 21,90 eurot. Tugev safranilõhn jõuab ninna juba läbi pakendi. Vedelik klaasis värvub sügavalt kuldseks, lõhn võimendub veelgi. Safraniniidid jäävad pinnale.
Järeldus: Tegu on kindlasti originaaltootega.
Safran on ja jääb luksustooteks. Kuid kes korra juba on sellesse armunud, see mõistab, miks see vürts ka nii hinnaline on. Igatahes tasub proovida, kuid ärge laske end petta ja eelistage ikka alati originaali märksa odavamale ahvatlusele!
Retsepti safranirisoto valmistamiseks leiad klikkides SIIA.
