Mandri rahvas saarte elanikke ei mõista | Ärge muretsege - me ei jää kunagi nälga!

Asjata ei ütle Liise talu tunnuslause: naeratus kauba peale. Talu perenaine, alati naerusuine Luise-Maria Jõers on toimekas naine, kelle õlul on suvekuudel külaliste majutamine, poepidamine ja peale selle veel söögikoht. Ta räägib meile elust saarel ja sellest, mis siis saab kui ühendus mandriga katkeb. Kas toit saab siis saarelt otsa?

Kuumal suvepäeval on Luise-Mariat ehk Luiset, nagu saarel teda kutsutakse, keeruline tabada – ta laseb nagu vurrkann ringi ja peab jõudma kõikjale, kus parajasti abikäsi vaja. Liise talu on oma nime saanud peretütre järgi. Talu asub keset küla ja õigupoolest ei saagi täpselt aru, kui palju hooneid sinna kuulub.

“Ma ei teagi, palju neid katuseid täpselt on,” naerab perenaine. “Oleme vanu hooneid jupikaupa taastanud ja toonud neid saare pealt siia juurdegi. Need on korda tehtud, osa neist on saanud uued katused ja avatud inimestele majutuseks.”