Katteviljelus võimaldab vähema tööga saada suuremat saaki

Tänu ühele inspireerivale raamatule otsustasin katsetada katteviljelust. Saagid hakkasid kasvama, rohimist ja kastmist jäi vähemaks ning maa kaevamise vajadus kadus sootuks. Kuna tulemused olid üle ootuste, olen nüüd juba mitu aastat katteviljeluse usku.

Kõik algas sellest, et sattusin mõni aasta tagasi raamatukogus Ingrid Olaussoni inspireerivale raamatule “Hooldame aeda lihtsalt ja looduspäraselt”. Olausson kirjeldab oma kogemusi katteviljelusega, mille puhul on tegu loodust järgivate põhimõtetega. Looduses ei esine paljast mullapinda – see on kaetud kas varisenud lehtedega või hakkab sinna kohe kasvama taimkate. Usina aiapidaja hooldatud peenrad on aga enamasti palja mullapinnaga – kogu umbrohi kultuurtaimede ümber on ära kitkutud-kõblatud. See tähendab aga, et pealmine mullakiht on päikese ja tuule tõttu kuivanud ning seal ei ole elu – ei väikesi mikroorganisme ega ka vihmausse, kes on kolinud sügavamale.

Huvitavaid viljelusviise on teisigi, näiteks kaevamisvaba aiandus.

Kui aiapidaja katab või multšib peenrad orgaanilise materjaliga (näiteks õlgede, lehtede, muruniite vms), on ka mulla ülemine kiht niiske, seal toimub aktiivne elutegevus ja mullaelanikud muudavad multšikihti järjest huumuseks. Samas ei aura nii palju vett, mis tähendab, et muld on niiskem ja vajab vähem kastmist. Talvel ei toimu aga toitainete leostumist, nagu katmata mulla puhul.