Kui Kerlit Väärmann ja Silver Sepp Pärnamäe küla ridaelamusse kodu sisse seadsid ja aiale mõtlesid, oli peagi selge: kitsas maalapike maja taga on iluaia rajamiseks liiga väike. Sel ajal oli aia tagant mööduv tee kruusakattega ja ühtegi maitsetaime kasvatada ei olnud suvise teetolmu tõttu mõeldav.

Otsustati, et perepojad saavad endale aianurgas mänguruumi juurde. Unistus armsast mängumajast oli tiksunud Kerliti mõtetes juba pikka aega. See oli olnud tema enda suur lapsepõlveunistus, mis ei täitunud.

Nüüd soovis ta poegadele armsat majakest, kus nad saaksid mängida nii päikese kui ka vihmaga.