Ilus õudus – ilutulestik koera silme läbi

Klaasistunud pilk, süda peksab, pulss taob, keha­tempera­tuur tõuseb, nimele ei reageeri, täiesti apaatne või kontrollimatuks muutunud – nii kirjeldavad koera­omanikud oma lemmikuid, kes kardavad paaniliselt ilutulestikku.

Igal aastal millalgi oktoobri paiku hakkavad paljud koeraomanikud väikse hirmuvärinaga mõtlema, et varsti on jõulud ja aastavahetus. Värin pole sugugi seotud kohustusega leida lähedastele ja vähem lähedastele inimestele terve kotitäis kohustuslikke kingitusi. See on maailma kõige väiksem mure võrreldes kuudepikkuse raketiterroriga, mis tähendab paljude koerte jaoks tõelist õudusunenägu ja nende omanikele abitut ahastust, sest nad ei suuda oma neljajalgset sõpra kuidagi kaitsta ega aidata.

Inimesed, kes pole kokku puutunud paaniliselt ilutulestikku kartva koeraga, ei saagi ette kujutada, kuidas ilutulestikuhirm tekib ja välja näeb. Ei teadnud seda minagi, kuni minu ellu tuli Jaapani chin Kenji, maailma kõige julgem ja vapram koer, kes ei karda kedagi ega midagi. Ta oli juba kutsikana valmis iga kell endast kümme korda suurema koeraga rinna kokku panema ega liigutanud kulmugi, kui otse tema kõrval kärgatas kärtspunase Ferrari mootor.

Siis saabus tema elu esimene ilutulestikuhooaeg. Kõik muutus pärast üht õhtust jalutuskäiku, kui põõsastesse peitunud poisikesed lasksid meist vaid mõne meetri kaugusel taeva poole paar raketti.