Tuntud sisekujundaja köögi totaalne muutumine: paberile kritseldatud plaanid saidki teoks

Ühel päeval tundus kujutlus suvepäeval paljajalu üle muru maasikate järele jooksvast lapsest ahvatlevam kui pealinna korrusmaja trepist üles-alla jooksmine. Sellest mõttest sai alguse tee oma koju, oma kööki.

Pärnu külje all Tõstamaal kasvanu ja keskkoolis käinuna pealinna ülikooli suundudes arvasin, et minust saab linnainimene. Eluaegse “maakana” pühkisin oma arust lõplikult maatolmu jalgadelt, et kapata rõõmsalt edasi munakividel.

Korduvalt teatasin oma sõpradele ja isegi elukaaslasele valju häälega: “Tõstamaale ma küll kunagi tagasi ei lähe!” Ehe näide, et ütlus “ära iial ütle: ei iial” peab paika.

Pärast kiiret kümmet aastat tänavatolmus kappamist ja lapseootele jäämist oli aga selge: linnakorterisse elama jääda ei taha ei mina ega ka minu kaasa Ardi.

Alustasime üle terve Eesti “oma koha” otsinguid. Vaatasime siit ja sealt metsatukkadest, aga ka põldude kõrvalt vanu lagunenud maju, otsides õiget tunnet.

Majaotsingust kuulnud isa tegi üsna ootamatu pakkumise.